Juba juunikuuks on selge, kas Eestile avaneb võimalus saada sama vahetuskursiga Euroopa rahaliidu täisliikmeks või mitte. Kui soovime liituda 2011. aastast, siis aega selleks, et täita liidu asutamislepingu kriteeriume, säilitades samal ajal lootuse praegusele euro ja krooni vahetuskursile, on meil jäänud ainult selle aasta jooksul. Kui riigikogu ei võta vastu juuniks teist, 2009. aasta kulusid vähemalt viie miljardi krooni ulatuses vähendavat lisaeelarvet, kui valitsussektori eelarvepuudujääki ei suudeta suruda alla kolme protsendi kogutoodangust, siis võime lugeda võimaluse euroga liituda luhtunuks.
Seda räägivad arvud. Tuginedes varasemale kogemusele võib väita, et majanduse kasvufaasis maksutulud kasvavad hüppeliselt ja kahanemise faasis kukuvad järsemalt. 2009. aasta eelarve esialgu kavandatud tulud olid 98,5 miljardit, millest maksulisi tulusid oli planeeritud 77,1 miljardit ja mittemaksulisi 20,7 miljardit krooni. 2008. aastal laekus maksulisi tulusid eelarvesse hinnanguliselt 3,5% SKT kahanemise juures 70,3 miljardit. 2009. aastaks võtame hinnanguliseks SKT miinuseks ca 10–12%, mis tähendaks tulude laekumise langust 65 miljardi juurde. Mittemaksuliste eelarvetulude laekumisele ei taha mõeldagi, arvestades, kuidas augustis valitsus kirjutas umbes seitse miljardit krooni suuresti lihtsalt „lakke vaadates” eelarvele otsa.
Veel üks lisaeelarve
Mittemaksuliste tulude alalaekumine annab kokku hinnanguliselt viis miljardit krooni täiendavat defitsiiti. Eesti SKT on 2009. aastal 230 miljardi kandis, millest siis 3% on ligi seitse miljardit krooni. Kuni 19 miljardi kroonise potentsiaalse defitsiidi juures tuleb, võrreldes esialgse eelarvega, vähendada kulusid veel vähemalt viie miljardi võrra vältimaks ülemäärase eelarvedefitsiidi menetlust.
Sügisel, vahetult kohalike valimiste eel see valitsuse koosseis piisavalt kulusid vähendavat eelarvet kokku panna ei suuda. Ma ei räägi seejuures hädavajadusest võtta ette struktuurseid muudatusi, mis võimaldaksid viia riigi kulud läbi suurema efektiivsuse vastavusse 2004. aasta heaolu tasemega, kuhu me selle kriisi käigus tagasi kukume. Vajame kolmanda põlvkonna reformide paketti, mis hõlmaksid põhimõttelisi muudatusi alates halduskorraldusest, lõpetades tervishoiu, sotsiaaltoetuste ja haridusega. Kui me tahame hoida ühiskonna soovid ja riigi võimalused tasakaalus, tuleb nendes valdkondades teha asju sama või vähema raha eest rohkem ja paremini. Kriis on pikaajaline, lahendused ei saa olla ainult lühiajalised.
Eurole ülemineku kõrval on sama oluline, millise riigi võlakoormuse me tulevastele põlvkondadele pärandame sellest kriisist väljatulekuks. Olukorras, kus rahvastik vananeb, leibkondade ja ettevõtete tasemel oleme niigi ligi 120% SKT-st võlgu, ja võla vastu asetatavate varade väärtus on katastroofiliselt kukkunud, ei tohi me riigi võlga märkimisväärselt suurendada.
Selles olukorras oleks vaja ad hoc kärpimise kõrvale viie aasta plaani riigi rahanduse korraldamiseks, võttes aluseks positiivse stsenaariumi, et kogu perioodi summaarne majanduse reaalkasv on võrreldes 2008. aastaga null. Ilma sellise plaanita läheme aastapõhiste kärbetega rappa. Seda ei ole võimalik saavutada aga enne, kui erakondade spindoctor’id loobuvad poliitika märgipõhisest käsitlusest. Kus oma märke tuleb hoida ja konkurendi omi peksta.
Surve vahetuskursile
Suures plaanis on Eesti jaoks laual kolm rahanduspoliitilist stsenaariumi, mille esitan positiivsuse järjekorras. Esiteks – suudame juuniks riigieelarve kulusid vajalikul määral kärpida, tarbijahinnad lähevad loogiliselt alla ja intressimäära kriteeriumi osas suudame „sogada” komisjonile midagi poolusutavat. Viimase osas peame lootma Euroopa Komisjoni heasoovlikkusele, sest suure tõenäosusega, kui meil oleks adekvaatselt võrreldav finantsinstrument valitsuse pikaajaliste kroonivääringus võlakirjade näol olemas, siis antud kriteeriumi me 2009. aasta teises pooles Baltimaade majanduse riskide valguses ei täidaks. Aga eeldame, et suudame rääkida komisjoni ära ja 2009. aasta lõpus saame positiivse hinnangu. See annaks turgudele tugeva positiivse sõnumi ja kui suudame kulusid nii era- kui avalikus sektoris lüüa 20–30% alla, siis võime isegi saada praeguse vahetuskursi juures värsket kapitali ja lükata majanduse uuesti viisaastaku raames liikuma. Isegi positiivse stsenaariumi puhul pole lõpuni kindel, kas suudame 2009. aasta lõpus Euroopa Nõukogus põhjendada krooni kurssi euro suhtes – 1 : 15,6466. Eriti teravneb see küsimus seetõttu, et Läti on sügiseks 75% tõenäosusega lasknud lati kursi liikuma euro suhtes suuremas koridoris kui seda on tänane +/-1% keskkursi suhtes.
Teiseks. Kui on selge, et me ei suuda kriteeriume täita, tuleb langetada põhimõtteline otsus euro ametliku paralleelvaluutana kasutusele võtmiseks. See stsenaarium tähendab reaalmajanduse käima saamiseks veelgi jõhkramat kulude kärpimist, sest meie jaoks ebaadekvaatne euro kurss paljude meie kaubanduspartnerite valuutade suhtes ei jäta muud võimalust. Ühepoolne eurostumine toimub ettevõtete ja kodumajapidamiste tasemel juba täna. Kui majandusest 1/3 moodustav valitsussektor viiks oma tegevuse eurole üle, siis täiesti turupõhine muutus kroonilt eurole toimuks maksimaalselt kuue kuuga.
Kolmandaks. Kui rahaliitu ei saa ja me ühepoolset eurot ei taha, siis tuleb lasta ka meil vahetuskurss vabaks, et toimuks valus, aga kiire kohandumine. Kui on valik kohandumisstrateegiate vahel – kas kümme aastat seisakut või vahetuskurss vabaks, siis mina valiksin viimase. Esiteks, summaarne heaolu kaotus on esimese puhul suurem kui teise puhul. Teiseks, kümme aastat elu läheks raisku sellal, kui võiks luua juba uut väärtust majandustegevust palju soosivamas keskkonnas.
Ühepoolne euro käibelevõtt ja vahetuskursi vabaks laskmine on nii palju halvemad stsenaariumid, võrreldes viie või isegi kümne miljardi krooni täiendava kärpimisega 2009. aasta eelarvest. Palun, olgem valmis mõneks ajaks kaotama heaolus. Solidaarselt. Et juba paari aasta pärast kõik koos võita.
Taavi Veskimägi oli aastatel 2003–2005 rahandusminister.
