Arutelu riigivalitsemise kulude üle käib demokraatliku riigiga olemuslikult kokku. Nende jaoks, kelle otsene heaolu lähtub riigieelarvest, on alati raha vähe ja need, kes peavad ainult makse maksma, neile tundub riigis toimuv suure laristamisena. Tõde on ilmselt kusagil vahepeal, mis peaks väljenduma eelarve aruteludes leitud ühiskonna soovide ja eelarveliste võimaluste tasakaalus. Kiire majanduskasvu ja suurte täiendavate eelarvelaekumiste tingimustes on meil võtnud maad lihtsustatud arusaam – võrreldes tänasega suuremate eesmärkide, täiendavate tegevuste realiseerimine on võimalik ainult läbi lisaressursside kasutuselevõtmise. Tegemist on klassikalise baasplaneerimise loogikaga, kus iga järgmise aasta kulude planeerimisel võetakse aluseks eelmise aasta ressursside paigutus, eeldades seniste tegevuste korraldamise kõrget kuluefektiivsust. Ühesõnaga, kõik raha on kasutatud riigis parimal moel tehes õigeid asju õieti. Eestis ei ole ühtegi head valitsussektori efektiivsusuuringut, kuid ma julgeks kogemuslikult selle arusaama tõesuses kahelda. Tänaste eelarvevahenditega on võimalik saavutada palju enam.
Diskusiooniks riigi kulude üle on hetkel sobivaim aeg. Kui kõigil läks väga hästi, ei viitsinud keegi ennast säästuteemaga vaevata. Raha oli niigi laialt käes ja „tekk” oli piisavalt suur katmaks kõikide vajadusi rahuldavalt. Ühiskond tajub täna majanduses toimuvate muutuste ja ebamäärasuse hõngu, kuid teisalt ei ole veel ka liiga hilja kõige eesootavaga paremaks toimetulemiseks teha vajalikke eelarvepoliitilisi korrektsioone. Õige ajahetke üheks väljenduseks on ka Eesti Tööandjate Keskliidu ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoja teravdatud tähelepanu osutamine riigiametnike palkadega seonduva osas. Kuigi viimati oli 2005. aastal tootlikkuse kasv reaalpalga kasvust kiirem, tõusis see ometi just nüüd päevakorda. See on õige teema püstitus, mis võimaldab meil eelarve kulupoliitika laiemalt käsitleda.
Riigivalitsemiskulude jäikus
Praktikas on leidnud kinnitust palkade, toetuste, pensionide jm selliste kulutuste juba saavutatud kulutasemete vähendamise poliitiline võimatus. Seega tuleb kulude finantseerimise jätkusuutlikkust analüüsida enne nende tegemist, sest ka raskemate aegade saabudes kelleltki midagi ära võtta on praktiliselt võimatu. Riigivalitsemise kulud on allapoole liikumise suhtes väga jäigad. Poliitiliselt ollakse valmis enne eelarvega defitsiiti minema, kasutama kulude katteks reserve, võtma laenu – astuma samme millega lükatakse tänase kulude kinni maksmine tulevikku. Toimub nn „fiskaalne illusioon”, kus tänased otsustajad ülehindavad tänasest eelarvest saadavaid hüvesid ja alahindavad tulevikus sellest tekkivaid maksukohustusi. Ehk poliitikud usuvad, et valijad ei oska tulevasi kasvavaid kohustusi siduda nende tänaste otsustega.
Euroopa riikide viimase 35 aasta eelarvedefitsiidid ja riigivõlad on tekkinud just sellise poliitika tagajärjena. Headel aegadel kui raha riigieelarvesse on hästi laekunud, on viidud avalikud kulud nii ülesse, et halvematel aegadel ei ole suudetud neid enam jooksvatest tuludest katta, aga ka mitte vähendada. Rahvastiku kiire vananemise valguses muutub „lõdvast” eelarvepoliitikast lähtuvate vigade hind ühiskonnale üha kõrgemaks.
Palgad kasvavad hiilivalt
Riigiametnike palgakasv on üks oluline eelarvekulude aspekt, kuid sellest tuleb rääkida üldise valitsussektori palgafondi kasvu loogikas. Kahjuks me aga palgafondi kasvu ei tea, saame selle teada alles peale riigieelarve vastuvõtmist kui valitsus kinnitab tegevuskulude liigenduse majandus- ja personalikuludeks. Üldine trend riigiasutustes on libistada osa esialgu majanduskuludeks plaanitud vahendeid peale eelarve vastuvõtmist personalikuludeks ümber. Mis tähendab, et palgafondi kasv on alati aastalõpuks märkimisväärselt suurem esialgu eelarve seletuskirjas väidetust. Minu ettepanek oleks kulude sh personalikulude paremaks kontrollimiseks hakata valitsusel alates järgmisest aastast koos eelarve eelnõuga esitama ka valitsuse määruse kavandit, mis eelarve suured kulud liigendab detailsemalt, riigieelarve seletuskirja osana.
Riigivalitsemiskulud tänasele tasemele
Eelarvekulud on kasvanud viimase kolme aastaga ca 1/3 ehk 30 miljardi krooni võrra. See on viinud nii ressursside paigutamise efektiivsuse kui kuluefektiivsuse vähenemiseni, sest eelarveraamid on võimaldanud „lõtva” eelarvepoliitikat. Areng on toimunud ekspansiivselt, mitte olemasolevate ressursside paremale kasutamisele suunatuna. Nüüd tuleks süsteem uuesti ära „trimmi” konkreetsete eelarvepiirangute seadmise kaudu. Ettepanek oleks tingimustes kus 2007. aasta eelarvega tegid riigivalitsemiskulud drastilise hüppe ja kulude baas on kõrge, jätta 2008. aastal riigivalitsemiskulud 2007. aasta nominaalsele tasemele.
Mis tähendab sisuliselt efektiivsusülesande püstitamist parlamendi poolt kõigile valitsussektori juhtidele alates ministritest kuni asutuse juhtideni välja. Kõik seadustega, määrustega etc asutustele pandud ülesanded peavad olema seejuures täidetud. Eesmärk on saavutada järgmisel aastal 7% väiksemate reaalkuludega püstitatud sihid. Lisaks efektiivsuse suurendamisele on siin ka teine eesmärk suruda riigiasustusi kasvavast stagnatsioonist ja inertsusest välja.
Ainult läbi täpsete eelarvepiirangute seadmise koos otsustussüsteemi detsentraliseerimisega on võimalus efektiivsust avalikus sektoris kasvatada. Maailmakogemus on näidanud, kõik muu on mõttetu mäng, mis tulemust ei anna. Ükski kvalitatiivne meetod tulemust ei anna, sest kehtib Sopperi seadus: iga bürokraatia, mis on ümberkorraldatud teovõime suurendamiseks muutub kohe eristamatuks oma eelkäijast.
Sellise lähenemise rakendamine võimaldaks jääda meil ka eelarve üldmahuga kevadise riigi eelarvestrateegia tasemele ja mitte võtta suvise majandusprognoosiga inflatsioonist prognoositavalt tekkivaid lisakroone kasutusse. Ja kui need kroonid ikkagi tekivad siis võiks need suunata riikliku pensionikindlustuse süsteemi reservidesse. Viimase pensionitõusu otsuse valguses hakkab pensionide maksmine nõudma kohe varsti eelarvelist lisaraha, mida meil ei pruugi muutunud majandussituatsioonis lahedalt käes olla.
