Parem karta kui kahetseda – 2008. aasta eelarve eesmärk peaks olema aidata majanduse riske maandada

Riigieelarve seadusest lähtuvalt peab valitsus igal sügisel hiljemalt ajaks, kui mehed metsa põdrajahile lähevad, olema andnud järgmise aasta riigieelarve eelnõu Riigikogule üle. Eelmisel kolmapäeval valitsus peaministri ilusate sõnade saatel seda ka tegi. Suur tänu valitsusele ja Rahandusministeeriumile tehtud töö eest! 625-leheküljeline seaduse eelnõu koos seletuskirjaga annab märku tehtud tööst ja ümberjaotatava rahahulga suurusest. Nüüd, kus valitsus  eelarvega töö lõpetas, on sobilik aeg visata esimene kiirpilk eelarvele kui Eesti arenguplaanile järgmiseks aastaks.

Ma ei hakka käsitlema seda, kuhu ja kui palju rohkem raha on suunatud järgmiseks aastaks. Küllap ministrid saavad enesekiitmise raske tööga ise hakkama. Väljendan vaid heameelt hariduskulutuste osakaalu kasvu suhtes eelarve kogukuludesse. Oleme ilmselt üsna lähedal ajale, kus hakkame valusalt tundma hariduses seni tegemata jäänud otsuste mõju. Lähiaastate parim majanduspoliitika on hea hariduspoliitika.

Majanduses toimuva valguses tulebki esmajoones jälgida 2008. aasta eelarve eelnõu makromajanduslikke mõjusid. Kõige suurem risk on eelarve eelnõu koostamise aluseks olnud Rahandusministeeriumi suvise majandusprognoosi võimalik ebatäpsus. Prognoosijad on olnud liiga optimistlikud. Kuigi mul ei ole konkureerivat majandusanalüüsi, julgeksin väita, et järgmisel aastal võib majanduskasv tulla eelarve aluseks olevas prognoosis plaanitust arvestatavalt väiksem ja inflatsioon oluliselt suurem. See ei pruugi tähendada automaatselt probleemi eelarve tuludele, lihtsalt majanduskasvu kroonide asemel laekuvad eelarve tuludesse inflatsioonikroonid. Kiirest inflatsioonist eelarvesse laekuvad lisakroonid ei tähenda aga ühiskonna heaolu reaalset kasvu, vaid näitavad raha väärtuse kiiret vähenemist kaupade ja teenuste suhtes.

Riigieelarve kulud on kasvanud 2006. aastast viimase kahe aastaga ca 30 miljardit krooni 94 miljardi kroonini. Valitsus plaanib 2008. aasta eelarve ja plaanitava lisaeelarvega teha ettepaneku sisuliselt aastaga kulutada täiendavalt võrreldes tänasega ca 24 miljardit krooni. Vaadates majanduses toimuvat ja lisaeelarve märgilist väärtust, olen olnud seda meelt, et lisaeelarvet ei peaks tegema, võiks piirduda ca 2 miljardi ulatuses ümbertõstmistega 2007. aasta eelarves. Samuti jääma 2008. aasta eelarvekuludega kevadel Riigi eelarvestrateegias heakskiidetud 90 miljardi krooni tasemele.

Kulude suure kasvuga on peaasjalikult kaks muret. Esiteks, ma ei ole kindel, et riigiasutused on valmis kahe aastaga ca 1/3 võrra kasvanud vahendeid kuluefektiivselt kasutama. Raha kasutamise tõhusus ei pruugi jääda mitte ainult samaks, vaid on suur oht selle langemiseks kuni lihtsa raiskamiseni välja. Teiseks teeb ettevaatlikuks eelarvevahenditega tootlikkust niigi oluliselt ületavale reaalpalga kasvule veelgi hoogu juurde andmine. Ja teadagi, avaliku sektori palga ja pensioni kulud on allapoole liikumise suhtes väga jäigad ehk realistlikult hinnates ei ole poliitiliselt ilmselt võimalik ka halvematel aegadel juba saavutatud palga ja pensioni tasemeid vähendada. Palkade kasv on üks teguritest, mis on viinud meid normaalse konvergentsiga kaasaskäivat inflatsioonitaset oluliselt ületavate inflatsiooninäitajateni. Inflatsiooni ootus tekitab alati täiendavat inflatsiooni. Nii võimegi jõuda 2008. aastal kahekohalise inflatsiooninumbrini.

Väikse ja avatud ühiskonnana vajame majanduse murdehetkedel veelgi enam eelarvepoliitilist konservatiivsust kui 2008. aasta eelarve eelnõu seda hetkel pakub.

This entry was posted in Rahandus-majandus. Bookmark the permalink.

Comments are closed.