Eesti majandusruumi avatust ja liberaalsust on tihti toodud eeskujuks. Avatud majandus väikese bürokraatliku koormuse ja madala korruptsiooniga on eristanud meid paljudest teistest siirdemajandustest. Väikeriigi puhul ei ole aga avatud konkurents mingi olemuslik objektiivne nähtus, vaid otse vastupidi. Korporatiivsus ja hinnakokkulepped on kerged tekkima vähese turuosaliste arvu juures, kus kõik tunnevad kõiki. Seega igapäevane mõtestatud tegevus avatud konkurentsi suurendamise suunas on olnud ainuvõimalik tee hinnakokkulepete, kartellide ja röögatute hinnamarginaalide vastu.
Täna tuleb ümberringi toimuva hinnaralli valguses küsida, kas meil toimib ikka jätkuvalt avatud konkurents reaalsuses või on sellest jäänud järele ainult müüt ja näiliselt toimiv turg. Palju on järgmiseks aastaks plaanitud pea 8% küündiva tarbijahindade kasvu juures objektiivseid põhjusi ja palju lihtsalt turuosaliste ühist soovi oma tegevuse kasumlikkust suurendada. Ja seda tingimustes, kus niigi on kaubandussektoris tegutsevate ettevõtete omakapitali tootlus hea ja kaupade hinnad on muutunud Tallinnas juba kallimaks mitmete vanade Euroopa Liidu liikmesriikide pealinnadest.
Võib ju väita, et väikese riigi ja turu puhul on objektiivselt osade kaupade ja teenuste ühiku omahind kõrgem. Aga see on siiski pooltõde. Teine pool kiirest hinnatõusust on tingitud tasakaalustava mehhanismi puudumisest reaalse konkurentsi näol. Kui paljud jutud vaikivatest hinnakokkulepetest turuosaliste vahel võib liigitada „linnalegendideks”, siis mõnede kaupade hinnamuutused jäävad poeleti juures seistes arusaamatuks. Importkaupade puhul erinevates kaubagruppides väga kiirelt kasvanud hinnad peegelduvad ettevõtete kõrgemates kasumimarginaalides. Sisendhindade kasv on olnud tagasihoidlikum ja maksumäärad on olnud stabiilsed. Meie probleem on väga piiratud valik nii hinna, sortimendi kui müüjate osas. Loomulikult võib sõita kingi ostma Berliini ja ülikonnad tuua New Yorgist. See võib olla lahendus üksikutele aga mitte ühiskonnale.
Isegi kui inimesed oleksid valmis tõusvate hindade juures enda tarbimisharjumusi muutma ja asendama seni ostetu samaliigilise odavama kaubaga, takistab seda valiku puudumine. Seega ei saa väiksema sissetulekuga inimesed tarbijahindade kallinemisel vahetada kallimaid kaupu odavamate asenduskaupade vastu, sest neid pole lihtsalt turul. Tagajärg, et väiksema sissetulekuga inimesed kulutavad suhteliselt veelgi enam oma säästudest ja sissetulekutest tarbimisele.
Kiirelt laenude toel kasvanud rahahulk meie käsutuses on pannud meid vaikivalt aktsepteerima kiirelt kasvavaid hindu. Olles valmis maksma kinni kiire tarbijahindade kallinemise vaatamata meie palga ja säästude ostujõu vähenemisele kaupade ja teenuste suhtes. Hinnatõusuga toimetulemiseks vajame aga üha kiiremini kasvavaid palkasid. Nii võib sisenõudlust hoogustada lõputult, aga samas tempos palkasid suurendades, kaupade ja teenuste hindasid tõstes, ei ole me suutelised midagi konkurentsivõimeliselt globaalsele turule müüma. On vähesed investeeringud, mis on tehtud Eesti siseturu tarbeks. Kes tahaks investeerida Euroopa Liidu ääremaale, kus sisendihinnad on loodava lisandväärtuse suhtes arusaamatult kõrged?
Riik peab turu avatuse suurendamiseks, konkurentsijärelvalve ja tarbijakaitse senisest oluliselt efektiivsemaks rakendamiseks neisse valdkondadesse enam panustama. Olematu konkurentsijärelvalve maksame me kõik omast taskust kinni. Majanduskeskkonna tervise seisukohalt on turu toimimise tagamine samuti üks võtmeülesanne. Väikeses riigis ei ole aga avatud turg iseeneslik nähtus, vaid võitlus selle nimel peab olema igapäevane.
