Maailmas ringleb tuhandeid müüte, mis kujundavad meie elu tegelikkuse. Igapäev tekib ja sureb sadu moode, mille järgi inimesed oma käitumist seavad. Majandusagentide usk ja emotsioonid oma otsuste tegemisel lähtuvad moodidest-müütidest samavõrd kui ratsionaalsetest argumentidest. Erinevad buumid põhinevadki inimeste samaaegsel vaimustumisel ühest ja samast asjast. Loodav näilisus toodab paljuski reaalsuse meie ümber. Ja parimad „näilisusekunsti meistrid” on tihti ka reaalsetes mõõdetavates näitajates kõige tulemuslikumad.
Seega müüt maailmas Eestist kui avatud, stabiilsest ja progressiivsest majandusruumist on meie arengule sama oluline kui see, et meie majanduskeskkond ka selline on. Müütidega on see hea asi, kui nad korra on tekkinud, siis nad annavad teatud kapitali vigade tegemiseks ilma suuremate tagasilöökideta.
Eesti on kasutanud varasemat mainekapitali majanduskeskkonna viimaste aegade üsna nigelate arengute silumiseks. On olnud palju negatiivseid signaale ja vähe positiivseid signaale siin toimuva kohta. On majanduskeskkonda positiivselt ilmestavate sõnumite põud. Viimane tugev positiivne väärtuseline sõnum Eesti kohta oli Ilvese valimine presidendiks. Oleme mingis tunnetuslikus murdepunktis, kus negatiivsed sõnumid stiilis – Eesti ei suuda euroga liituda, riik natsionaliseerib raudteed, majandus üle kuumenemas, tööjõu puudus koos palkade ja inflatsiooni kiire kasvuga, hakkavad läbi The Economisti ja teiste sarnaste väljaannete jõudma inimesteni, kes vaatavad meie elu Londonist, Frankfurdist või mõnest muust finantskeskusest. Need uued sõnumid võivad meie reaalset elu mõjutada enam kui arvata oskame. Negatiivsed muutused toovad kaasa teatavast negatiivseid muutusi, nii nagu positiivsed muutused toovad kaasa positiivseid muutusi.
Eestil on seljataga 15. aastat edukaid majandusreforme ja kiiret arengut. Meie õnneks oleme majanduspoliitikas suutnud pidevalt areneda ja õppida teiste, mitte iseenda vigadest. See on loonud inimestes kindlustunde ja usalduse majanduse arengusse ja raha stabiilsusesse. Aastatega tekkinud usk säästmise ja investeerimise mõistlikkusse võib aga sekunditega kaduda. Eesti rahva kollektiivses mälus on liiga palju tööga teenitu tuulde lendamist viimase 100. aasta jooksul. Paljudes Eesti kodudes seisab igasuguseid suuri ja väiksemaid kupüüre erinevatest aegadest kui nende traagiliste hetkede vaikivad tunnistajad.
Eelmisel nädala avalikustatud Rahandusministeeriumi suvises majandusprognoosis toodud numbrid, eelkõige inflatsiooninumber, on oma võimaliku laiema tähenduse tõttu eraldi käsitlemist väärivad. Need numbrid võivad hakata muutma inimest mentaliteeti. Sest mis kasu on kiirest kasvust kui meist enamuse jaoks sööb suure osa sellest ära kiire raha väärtuse vähenemine.
Väikse avatud majanduse puhul, kus tööjõud on suuresti mobiilne, käib majanduskasvu ja konvergentsiga paratamatult „loomulik” inflatsioon kaasas. Kõige paremini üldisest inflatsioonist pilti andva SKP deflaatori muutus prognoositavalt 6,7% ja tarbijahinnaindeksi muutus 7,4% 2008. aastal aga tugevalt üle „loomuliku” taseme. Sest need numbrid ei põhine ühekordsetel administratiivsete hindade muutusel. Rahapakkumise kontrollimatu kasv, tööhõive tõus sisuliselt üle täistööhõive taseme koos kaasuva palgakasvuga on hakanud „tootma” raha väärtuse kahanemist arvestatuna teenustesse ja kaupadesse. Näiteks 2006. aasta juunist 2007. aasta juunini kaotasid eraisikute hoiused negatiivsete reaalintresside tõttu ca 2 miljardit krooni oma väärtusest.
Viimaste numbrite valguses tundub euroalaga liitumisest rääkida võrreldes varasemaga kuidagi kontekstitu. Maastrichti hinnastabiilsuskriteeriumi referentsväärtus on ikka ca 3%, Eesti THI on juba 7-8% tasemel. 2007. aasta eesmärgist liiga kerge loobumine oli viga. Ja vaatamata meie käsutuses olevatele numbritele ei tohi saada valdavaks suhtumine – läks trumm mingu ka pulgad. Eesmärk peab olema jätkuvalt kiire liitumine. Iga aastaga riskid suurenevad, et Euroopa Nõukogu ei aktsepteeri tänast ERMII raames kahepoolselt fikseeritud kurssi, vaid teeb Eesti Euroopa Majandus- ja Rahaliidu täisliikmeks võtmisel kursi kohta uue otsuse. Siis on loomulikult valik meie, kas seda aktsepteerida või mitte. Või tegelikult valikut pole, ainus reaalne valik on aktsepteerida.
Riskide maandamiseks on vaja laial poliitilisel konsensusel põhinevat plaani. Elu on näidanud, et valitsuse tasemel heakskiidetavad eelarvestrateegia ja konvergentsiprogramm pole piisavad. Ja plaani ei ole vaja enam mitte ainuüksi euroks, mida ilma ühekordsete meetmete rakendamiseta normaalse konvergentsi juures ei ole võimalik saavutada järgmise ca 15 aasta jooksul, vaid laiemat majanduspoliitilist tegevuskava. Esimene samm on valitsussektori poolset nõudlust stimuleerivat rahapakkumist ohjata ja mitte suunate 2007-2008. aastal täiendavalt laekuvaid eelarvelisi inflatsioonikroone majandusse tagasi.
Täna on avalik sektor koos sisetarbimisele suunatud majandusharudega lisaks tööjõu mobiilsusega kaasnevale survele nii tööhõive kui palgakasvu mootoriks. Palgakasv ei arvesta Eestis ekspordile suunatud ettevõtete tootlikkuse kasvu ja võimalust tõsta hindu eksportturgudel. Kiire ringkäik mõnes väiksemas ekspordile orienteeritud ettevõttes ja ettevõtete tasandil leiab kinnitust makrotasandi arusaam – sisendite hinnad Eestis ei võimalda olemasolevate oskuste ja tehnoloogia juures olla välisturgudel enam konkurentsivõimeline. Lisades siia juurde ka eurotsooni majandusruumi kui meie põhilise eksportturu kohta käivad tagasihoidlikud majandusprognoosid, jääb mulle mõistmatuks minu heade kolleegide optimism Eesti ekspordi kasvupotentsiaali osas. Viimaste kvartalite teenuste ja kaupade ekspordinäitajad on olnud kehvad. Kevadel oldi ülioptimistlikud ekspordi kasvu osas, seda tuli korrigeerida, liigset optimismi, millele ettevõtete asemel katet ei leia, on kahjuks ka suvises majandusprognoosis. Kaubandusbilanss võib küll paraneda, aga mitte meie ekspordikasvu, vaid impordi vähenemise arvelt.
Kuigi ka selles osas võib olla kriitiline. Ülemäärane inflatsioon muudab tõenäoliselt inimeste säästmise ja tarbimise suhet. Inimesed peavad hakkama tegelema aktiivse rahapoliitikaga, et mitte kaotada varasemaid sääste. Paljud meist on aga suutelised raha paigutama 8% aasta tootlusega, et säilitada enda rahaliste hoiuste ostujõud?
Üks võimalik inimeste käitumismuster on tarbida täna, sest eriti kestvuskaupade puhul on mõistlik need kasvõi laenurahaga hetkel ära osta. Kindlasti mõjutab ülemäärane inflatsioonimäär korrektsiooni ulatust kinnisvarasektoris. Kinnisvara nõudluse vähenemine ja seega võimalik hinna korrektsioon alla võib olla oluliselt väiksem just täna kõrgele inflatsioonile. Pikaajaliselt vaates võib paljudele tunduda siiski otstarbekam osta kinnisvara, mitte hoida raha arvelduskontodel ja tähtajaliste hoiustena hinnates intressimäärade ja inflatsiooni suhet. See võib tähendada, et meie pikaajaline võlgu elamine ei vähene, vaid niigi kehv eluaseme- ja tarbimislaenude suhe (ca 90 miljardit krooni) säästudesse (ca 53,3 miljardit krooni) ei muutu paremaks.
Vähene motivatsioon säästa, koos nõrga ekspordipotentsiaali ning karjuva tööjõupuuduse ja sealt lähtuvate palgasurvetega ei pruugi tähendada moodsalt öeldes meie majandusele väga pehmet kohandumisstrateegiat.
