Inflatsioon õõnestab kindlustunnet tuleviku ees

Eesti kiire majandusarengu nurgakivideks on olnud tasakaalus eelarvepoliitika ja konservatiivne rahapoliitika, mis on taganud majanduskeskkonna stabiilsuse ja usaldusväärsuse. Oleme tänu sellele saanud nautida Euroopas ringlevat kuvandit Eestist kui maast kuhu tasub investeerida. Samas viimasel ajal on olnud palju negatiivseid ja vähe positiivseid sõnumeid Eesti majanduskeskkonna kohta. Üheks kõige muret tekitavamaks on muutumas vohav inflatsioon.

Euroopa Liiduga liitumisel oli selge, et koos meie majanduse konvergentsiga Euroopa majandusruumiga ootab meid ees lähiaastatel 3-4%-line inflatsioonitase. See oli aktsepteeritav ja  probleemne vaid eurotsooniga kiire liitumise valguses. Eesmärk liituda eurotsooniga on aga mitte ainult majanduspoliitiliselt, vaid ka Eesti julgeoleku- ja Euroopa poliitika seisukohalt suurim väljakutse kuuluvuse osas peale Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumist. Eurotsooniga liitumiseks vajalike referentsväärtuste saavutamiseks oleks konvergentsiga kaasuvat „normaalset” inflatsioonitaset saanud viia sisult alla ainult ühekordsete meetmetega. Kui me seda teha ei taha, eeldades meie majanduse jätkuvat konvergeerumist, siis ei ole meil mõtet rääkida Euroopa Majandus- ja Rahaliidu täisliikmelisusest järgmise ca 15 aasta jooksul.

Vaadates 22. augustil Rahandusministeeriumi suvises majandusprognoosis avaldatud indikatiivset SKP deflaatorit 2008. aastaks 6,7% ja  tarbijahinnaindeksit 7,4%, ei ole inflatsiooniga seonduv probleem enam ainult eurotsooniga liitumise takistamisega seonduvas. Nende numbrite valguses tundub juba isegi kummaline rääkida kusagil 3% tasemel oleva Maastrichti hinnastabiilsuskriteeriumi täitmisest. Täna prognoositava 7-8% inflatsiooniga seonduv probleem on palju laiem ja olemuslikum.

Eesti ühiskond vananeb Euroopas kõige kiirmini. Me oleme väike rahvas, kes võitleb rahvana ellu jäämise eest. See on aga võimalik ainult siis, kui meie tänased valikud ja poliitikad on tulevikku suunatud. Saaksime mõnekümne aasta pärast ise hakkama, kui nii riik kui ka inimesed säästavad ning investeerivad täna sellesse teistsuguse rahvastiku struktuuriga olukorda, kus tööealise elanikkonna suhe mitte hõivatutesse on hoopis teine,. See on võimalik ainult siis kui inimestel on kindlus rahaasjades. 15. aastat on seda kindlust loonud, meie rahapoliitika on olnud uskumatult stabiilne ja edukas. Kindlustunne tekib aastatega, võib aga hävineda sekunditega. Eesti inimesed on oma säästud lähiajaloos läbi devalveerumise juba kaotanud vähemalt kahel korral. Seepärast keskendumine ainult majanduskasvule inflatsiooni teisejärguliseks pidades on lühinägelik. Selle lähenemise tagajärg ühiskonnas on mentaliteet, mis keskendub tarbimisele täna, sest homme võib raha olla oma väärtuse kaotanud. Või veel enam, ela võlgu, sest täna laenatav kroon on väärtuslikum kui  tulevikus tagasimakstav kroon. Juba täna on eraisikud laene võtnud pea poole enam kui hoiustanud. Seega ei ela me mitte ainult lühiajaliselt välismaale võlgu, vaid oleme ka pikaajaliselt teistele ühiskondadele võlgu laenates sealsete hoiustajate raha.

Laenuraha koos pideva töövõtjate poolsest palgasurvest lähtuva palgakasvuga võib sisenõudluse põhiselt meie majanduskasvu veelgi hoogustada. Aga mitte ainuüksi selline majandus, vaid ka selliselt toimiv ühiskond pole jätkusuutlikud. Ka üsna arvestatav hulk siirdemajandustega riikides tehtud empiirilisi uuringuid näitab ülemäärase inflatsiooni ja majanduskasvu negatiivseid seoseid.

7-8% tasemel olev ülemäärane inflatsioon on oma olemuselt hävitav, sest devalveerib ühiskonna koostoimimise aluseks olevat kindlustunnet tuleviku suhtes. Rääkimata tulevikkusuunatusest kui olulisest iseseisvat väärtusest. Ka minul poliitikuna, kes on rääkinud teemal „ärge tarbige, säästke ja investeerige”, on seda sellistes tingimustes kõlvatu teha, teades et hoiustajat kaotavad läbi negatiivsete reaalintresside sellise inflatsioonitaseme juures reaalset raha. 2007. aasta juunist 2006. aasta juunini kaotasid eraisikute hoiused ca 2 miljardit krooni oma väärtusest. See kahjustab paratamatult inimeste usku säästmisesse.  Võib ju öelda, et inflatsioon mängib rikkuse passiivsetelt majandusagentidelt aktiivsetele ümber, kuid kui palju on meist neid, kes suudab investeerida oma tööga teenitud raha selliselt, et selle väärtus 7-8% inflatsiooni juures ei väheneks?

Loomulikult on küsimus, mida ülemäärase inflatsiooniga võitlemiseks teha ülemäärase rahapakkumise, sisuliselt täistööhõivet ületava tööhõive ja kiire palgakasvu tingimustes. Esimene ja peamine reegel – valitsus kes inflatsioonist lühiajaliselt võidab läbi suuremate eelarvelaekumiste, ei tohi inflatsioonikroone paisata turule tagasi. Suurendades sellega veelgi nõudlust ja suletud sektorist lähtuvat palgasurvet. Sest tänase ülemäärase inflatsiooniga seonduv ei tulene mitte ühekordsetes administratiivsete hindade tõusust, millega on hea vabandada suurt inflatsiooninumbrit, vaid olemuslikust raha väärtuse vähenemisest, mis selliste makromajanduslike eelduste puhul paratamatu tagajärjena tekib. Ja nende põhjustega tulebki tegeleda. Ilmselt on viimane aeg lisaks rutiinsetele tegevustele selleks määratud ametkondades koondada kokku Eesti majandus- ja rahanduspoliitiline kompetents ja arutada laiemalt, mis see meie tegevusplaan võiks olla.

 

This entry was posted in Rahandus-majandus. Bookmark the permalink.

Comments are closed.