Arvamusartikkel Eesti Päevalehes 09.07.2015
Pidevad muutused on uus reaalsus ka energeetikas. Odav elekter on hea, kuid potentsiaalselt laastav ja mittekestlik tuleviku vaates. Asjakohane vastus odavast elektrist tingitud elektrituru väljakutsetele peab olema regionaalne. See saab põhineda usaldusel naabrite vastu. Peame uskuma, et elektrijaam Lätis või Soomes on Eesti energiajulgeoleku seisukohalt sama kindel kui elektrijaam kodus.
Energiaturgudel toimub täna see, mis finantsturgudel toimus enne eelmise kümnendi suurt finantskriisi – turgude liberaliseerimine, dereguleerimine, konkurentsi kasv ja toodete-teenuste innovatsioon. Energiaturgude juhtimisel on võimalik palju õppida viimaste kümnendite finantsturgude kogemustest. Mis tehti hästi, mis läks valesti. Eelkõige on küsimus, kuhu maani saab usaldada turgu ja kust maalt turg ei toimi ning vaja on valitsuste, regulaatorite sekkumist.
Elame üha ettearvamatumas keskkonnas. Mis võib täna olla õige, ei pruugi seda olla enam homme. Veel eelmisel aastal Eesti energiamajanduse arengukava tehes oli keskne visioon, et Eestisse tekib põlevkiviõli tootmise kõrval sadu megavatte uttegaasi põhist elektritootmist. Kas ka täna Eesti Energia julgeks kinnitada, et nad selle võimsuse ehitavad? See ei tähenda aga, et homme või aasta pärast ei võiks sama teema taas laual olla.
Eesti ühisturu osana
Esiteks on oluline mõista, et elektri tootmisel ja müümisel ei eksisteeri sellist nähtust nagu eraldiseisev Eesti elektriturg. Hind on teatavasti nõudluse ja pakkumise funktsioon. Eesti hinna teevad juba täna nii elektri tarbimisnõudlus kui elektrijaamade kättesaadavus Portugalist Soomeni. Eesti jaoks on juba täna osalt reaalsus Euroopa Liidu energialiidu visioon – ühtne võrk, ühtne turg. Sellest arusaamast tuleneb järeldus, et varustuskindlust saab vaadata täna vähemalt regiooni, mitte riigi tasemel. Mis kasu on sellest, kui meil on 0,5GW võimsust üle, kui Saksamaal on samal ajal 10GW puudu? Kas keegi kujutab ette käitumist, et kui elektri turuhind on madal, hoiame riikidevahelised võimsused töös, kui kallis, siis mitte. Kuigi vahetevahel kumab siit-sealt vastu just selline kreekalik maailmavaade, saab olla sama turu osa ainult nii heas kui halvas. Või siis mitte üldse. Nagu eelmisel aastal tehtud analüüs näitas, tekib selline „sõltumatus“ ainult täiendavate toetuste kaudu ning on 6€/MWh kallim lahendus tarbijale kui osaleda ühtsel turul nii heas kui halvas.
Seega jätkuvalt on parim teadaolev alternatiiv vaadata kodumaise varustuskindluse tagamist kohaliku tootmise ja ühenduste koosmõjus. Lasta turul toimida nii nagu peab ja sekkuda ainult äärmisel juhul.
Usaldus naabrite vastu
Kasutades veelkord finantsturgude analoogiat, peame jälgima, et elektriturgudel ei juhtuks see, mis finantsturgudel tõi aastatel 2007-2008 kaasa globaalse finantskriisi. Dereguleeritud, liberaalses, tihedas konkurentsikeskkonnas võimendati varad kunstlikult üles ning jäeti riskid õigesti hindamata ja hinnastamata. Ehk siis elektrimajanduse keelde pannes – kõik loodavad elektrijaamadele naabrite juures, kuid kriisis võib selguda, et sama vajaminevat megavatti on arvestatud topelt ja seda ei olegi olemas. Selliste olukordade tekkimist tuleb vältida. Kuigi olen ühenduste advokaat, sest usun, et suurem turg on efektiivsem, toodavad elektrit ikka elektrijaamad, mitte ühendused. Ühenduste taga peavad asuma reaalsed elektrijaamad.
Elektrimajandus liigub kogu Euroopas alles praegu plaanimajanduselt turumajandusele. Aastakümneid plaanimajandust Euroopas on toonud kaasa liiga suure elektritootmisvõimsuste varu. Üleinvesteerimise põhjuseks on olnud optimaalse tootmise-tarbimise tasakaalude otsimine rahvusriikide, mitte Euroopa Liidu siseturu piirides. Energialiidu raames on selline lähenemine mittevajalik ja liiga kallis. Tegelikkuses peaks optimaalsema tasakaalu tootmisvaru ja tarbimise vahel paika panema turg. Küsimus on, kas valitsused julgevad lasta turul teha oma tööd. Eesti elektrituru liberaliseerimine on edulugu, mida saab tuua kõigile Euroopas eeskujuks. Meie põhiline turumoonutus on subsiidiumid elektritootmisele. Need saab aga lõpetada käsikäes naabritega. Me ei saa lükata oma tootjaid ebaausasse konkurentsi teiste riikide tootjatega.
Fakt on see, et tänased valitsuse sekkumised on tekitanud mullistuse, mille tulemusel ei peegelda elektrituru hind tarbitava elektri tootmiseks tegelikult tehtud kulu. Turg saab leida mõistliku tasakaalu nõudluse-pakkumise ja erinevate tootmisviiside vahel, kui erinevate kütuste põhised ja erinevad tootmise viisid on täiskulusid hinnastades turul. Euroopa Komisjoni energialiidu paber sellist suunda deklareerib. Eesti peab seda suunda ja komisjoni selle poliitika jõulisel elluviimisel toetama. Loomulikult tuleb ära tunda „market-failure“ riskid, kus ka eelpoolmainitud finantskriisi ärahoidmiseks oleks pidanud keskpangad ja järelevalve sekkuma palju varem. Elektrimajanduses lasub see kohustus süsteemihalduritel ja regulaatoritel, et mitte lasta turul kokku kukkuda.
Eesti elektrivarustus on 2030 tagatud
Pikema perspektiivi ja tõrgeteta toimiva üle-euroopalise turu väljavaadete taustal on vaja aga täna ja pidevalt hinnata adekvaatselt Eesti tarbijate elektriga varustatuse kindlust. Eleringi selleaastane varustuskindluse analüüs näitab, et kuni aastani 2030 on Eesti kodumaise tootmise ja välisühenduste koosmõjus elektriga varustatud. Samas on meie hinnangul Eestil võimalik lükata tarbijate varustuskindluse tagamise otsuste tegemist edasi kolm kuni neli aastat. Selle aja jooksul peab olema selge, kas suudame koos Euroopa Liidu üleselt koordineeritult tegutseda või peab iga riik tegutsema ise. Jälgime muutusi ning püüame neist ees käia.
Näha on varustuskindluse varu edasist vähenemist kogu Läänemere regioonis. Odav elektrihind sulgeb kõikjal plaanitust varem elektrijaamu, mis ei saa piisavat riigipoolset toetust. Päeva keskmine elektrihind näiteks 5€/MWh on ebareaalne tagamaks tänaste tehnoloogiate juures elektrivarustus kõigiks 8760 tunniks aastaks. Ja antud turuhind on illusioon elektri tegeliku omahinna väiksusest. Meie odava hinna maksavad toetusskeemidega kinni Läänemere regiooni suurte elektritootmise võimsusega riikide tarbijad.
Tänaste teadmiste järgi pole Eestis aastaks 2030 elektrijaamu, mis suudaks toota kogu tiputarbimiseks vajaliku elektri. Ja kuna turg ei toeta hetkel sellise varu loomiseks vajalike investeeringute tegemist, siis tuleks need meil läbi toetuste kinni maksta. Samas on meil ühendused, mis varustuskindluse tagamisel sama head kui jaamad Eestis. Seda juhul, kui me teame, et naabritel on vajalik tootmisvõimsus ka tegelikult olemas. Ehk näiteks kui läbi EstLinkide tulev elektri maht ei ole piisav või on kaablitel rikked, siis töötavad täiel võimsusel Narva jaamad. See toob kaasa küll kallimad elektrihinnad tarbijatele, kuna Eesti jaamad toodavad elektrit kallimalt, kuid Eesti tootjad teenivad samas ka tulu. Teisalt, kui põhjanaabrite juures on soodsad vee- ja tuuleolud ning ühendused töötavad täie võimsusega, saavad tarbijad üliodava elektri, kuid suur osa meie enda tootmisvõimsusest seisab ja tulu ei teeni.
Nagu kogu maailmas peavad poliitilised ja majanduslikud otsused arvestama pidevate muutustega keskkonnas ja turu toimimises, tuleb ka energiamajanduses olla valmis tegutsema varasemast palju dünaamilisemas keskkonnas. Oluline on muutused ära tunda ja neist ees käia. Vajadusel sekkume enne, kui tuled kustuvad.