Ma olen viimasel ajal sattunud palju rääkima gaasituru arendamise vajadusest. Nagu ma oleks mingi “gaasiagent”. Ei ole. Näen lihtsalt, et tingimustes, kus põlevkivi jaamadega on lood nagu nad on, ja tuumaelektrijaamaga Leedus samuti, ei ole meil palju valida primaarenergiakandjaid, millest elektrit tulevikus genereerida. Kindlasti võib kaaluda olemasolevatele Narva plokkidele täiendavate korstende panemist nö JOKK skeemina, kuid ma ei usu selle plaani edusse. Ükski selline Eesti plaani ei ole kunagi lennanud. Tõenäoliselt ei lenda ka see. Ja kui 2016.a tuleb ca 950 MW tootmist, st 12 plokist 6 kinni panna, siis gaasi kõrvale jättes muutub valik, millest elektrit toota, väga ahtaks.Aga gaasi ei saa seni, kuni see tuleb ühest torust ja ühe tarnija käest, julgeolekupoliitilistel põhjustel kasutada. Seega Eesti tuleviku elektritootmise portfelli mitmekesistamiseks on vaja luua olukord, kus gaasi ei ole enam vaja energiajulgeoleku tõttu diskrimineerida. Kas ka näiteks gaasielektrijaam kunagi tuleb või mitte sõltub juba konkreetsetest investoritest.
Ilma gaasituru liberaliseerimata, BalticConnectorita, mis loob Balti-Soome ühtse turupiirkonna ja mis tekitab võimaluse LNG terminaliks kuskil siin regioonis, on elektritootmise võimalused piiratud. Kui uusi plokke ei peaks tulema, võib olla vabalt olukord, kus Eestis on tiputarbimine 1700 MW ja kasutatavat tootmisvõimsust 1200 MW.
Minu meelest peab tagama sellise kütuste olemasolu Eesti elektritootmiseks, et elektri eksport oleks tulevikus üks Eesti ekspordi veduritest. Kallinevate elektrihindade juures on see lisaks paremale varustuskindlusele ka majanduslikult tõhus.
Kui näiteks tahaksime 2030. aasta prognoositava ca 11 TWh Eesti elektritarbimise kõrval toota teist sama palju elektrit ekspordiks, siis sellise energia tootmiseks vajaksime 2000 MW tuuleelektrijaamu, 1000 MW soojuselektrijaamu, 1000 MW tuumaelektrijaamu ja 200 MW koostootmisjaamasid. Miks mitte 2030. aasta perspektiivis?