Majanduses seisavad kahtlemata keerulisemad ajad veel ees. Välisnõudlus nõrgeneb, rahapakkumine karmistub, kodumaine kapital koos inimestega liigub välja, toorme hinnad kasvavad, arvestatav inflatsioon jääb, riigieelarvega jõutakse defitsiiti…. Kõigi nende trendide ulatuse üle võib vaielda, kuid suur osa inimesi eelkõige reaalmajanduses tajub olukorda just selliselt. Enda kurvastuseks olen sunnitud ühinema selle vaatega Eesti lähitulevikule.
Tulevikku vaatavalt on seetõttu oluline majandusarengu pidurdumisest lähtuvale surutisele anda laiem käsitlus. Tänane domineeriv käsitlus on olnud liigselt riigieelarve kärbete keskne, keskendudes sellele, mis nüüd jääb majanduse konjunktuuri muutuste tõttu riigis tegemata. Majandussurutise riigieelarve keskne käsitlemine pole aga õige, probleemid ja lahendused peituvad hoopis mujal. Eelarve alalaekumine on pigem signaallambi väärtusega tagajärg, mis püstitab ühiskonnale küsimuse – miks on asjad nii? Kas see on mingi ajutine jama, mis ei sõltu meist, ja peame selle kuidagi elama üle ning siis saame samamoodi jätkata. Või on meil siiski kodus midagi põhimõtteliselt viltu ning tekkivat surutist tuleb käsitleda kui kohustust ja võimalust viia läbi muutusi uute arengueelduste loomiseks? Minu hinnangul maailmamajanduse võimalikud negatiivsed mõjud pole Eestisse olulisel määral veel jõudnud ja tänased probleemid lähtuvad meie enda nõrkustest. Võimalik negatiivne sünergia, meie struktuursed probleemid ja maailmamajanduses toimuv sunnibki asjadele vaatama üsna negatiivselt. Maailmamajandusega pole mõtet tegeleda, seda me ei mõjuta, mõistlik on keskenduda asjadele, mida vähemalt teoreetiliselt saame muuta.
Kõige olulisem on hoiaku muutmine. Saabuv surutis on võimalus headel aegadel maad võtnud ühiskondlikku mõtte stagnatsioonist välja murda. Mõistus, avatus ja valmisolek muutusteks tuleb ikka taguotsa kaudu pähe. Kuigi esimestel soojadel ilmadel inimeste silmavaadet jälgides tundub siiski veel sellel aastal Eestisse tulevat sarnaselt ameeriklaste driving season’ile esimestest soojadest viimaste halladeni kestev grillihooaeg. Kõige halvem stsenaarium on meile aeglane majanduse pidurdumine, kus inimesed kohanduvad ega taju teravalt vajadust muudatuste järele. Eesti pikema jätkusuutlikku arengu seisukohalt oleks parim järsk ja terav konjunktuuri muutus, mis lükkaks osa tänasest nomenklatuurist otsustamise juurest minema, aitaks ühiskonna mõttelaiskusest ja stagnatsioonist välja. Alateadlik hirm lennata koos majandussurutisega poodiumilt on pannud mõningaid vastutavaid tegelasi toimuvat pehmendama ja probleeme edasi „pallima“ lootuses võimalikule imele. See võib olla hea konkreetsetele inimestele aga mitte ühiskonnale tervikuna.
Seejuures on oluline mõista, et pikaajaliselt potentsiaalipõhisest majanduskasvust madalama majanduskasvu juures riigieelarvesse laekuvate tuludega ei suuda Eesti riik jätkusuutlikult täita tänaseid ja lisanduvaid ülesandeid. Oleme seni saanud Euroopa Liidus riigina hakkama ainult tänu olukorrale, kus majanduse nominaalkasv aastas on olnud 20% alla ja eelarvekasv üle 20%. See on võimaldanud meil täita minimaalsel rahuldaval tasemel EL liikmelisusega kaasuvaid, ühiskonna keelamise-käskimise ihaldusest ja suurema sotsiaalse kaitstuse nõudlusest tulenevaid kohustusi. Tulusid ületavad kulud tagasihoidliku majanduskasvu juures ei ole ühekordne probleem, mida saab lahendada riigi pea olematute reservide kasutusele võtmise või varade müügiga, tegu on olemusliku probleemiga. Meil puuduvad sellise majandusarengu tempo juures lihtsad vajalikud tulud enamasti vajalike kulutuste finantseerimiseks.
Riigina ei saa me endale pikka surutist lubada ilma, et me seisaksime väga vastikute valikute ees. Loomulikult tuleb ka kuludega vähendamisega töötada. Esiteks, suuta sama rahaga rohkem, ehk tegutseda efektiivsemalt ja tegevusi selgemalt prioritiseerides. Teiseks, kaaluda ülesannete osalist delegeerimist Brüsselisse ja koostööd teiste regiooni riikidega teatud funktsioonide ühiseks täitmiseks. Eesti inimeste pikaajalistes huvides on tsentraliseeritum Euroopa Liit, kus teatud võimekusi ei pea iga riik välja arendama eraldiseisvalt, vaid seda tehakse ühiselt. Iirimaa „ei“ Lissaboni leppele ja määramatus liidus on üheselt meie huvide vastu.
Heaolu aga ei peitu mitte väikestes kuludes, vaid suurtes tuludes. Ühiskonna tulude suurendamiseks peame viima läbi nö kolmanda põlvkonna reformid Eestis. Põhimõttelised struktuursed muutused hariduses, halduskorralduses, energeetikas, tööjõuturul, väliskaubanduses, rahanduses (eurostumine) jne. Kolmanda põlvkonna reformid peaksid tähendama kvalitatiivset paradigma muutumisest käsitletavates valdkondades. Nende muutuste teostamise eelduseks on aga suutlikkus nimetatud valdkondades toimivaid protsesse juhtida. Ja siin tulevad mängu tahe ja suutlikkus. Tahet veidi on, kuid see sureb veel täna detailidesse. Pole veel piisavalt valus. Reformid on juba abstraktsel tasandil populaarsed, konkreetsel tasemel veel mitte.
Suutlikkusega on lood keerulisemad. Paljuski toimivad täna asjad riigis mitte poliitilisest või administratiivsest juhtimisest suunatuna, vaid administratiivsetest rutiinidest tulenevalt. Ehk paljuski kujundab riigi tegevuse suunad ja seisukohad anonüümne aparaat, mis ei tegutse ei kellegi huvides ega kellegi poolt suunatuna, vaid korporatiivse identiteedi, väärtuste ja hoiakute alusel. Näiteks paljude jõustruktuuride tegevuste taga on proovitud näha kellegi „karvast kätt“, mida seal enamasti ei ole. Aparaadi üldine hoiak ja lähenemine on põhjuseks ühele või teisele konkreetsele tegevusele. Loomulikult loovad meedia, poliitilised ja ametkondlikud arvamusliidrid oma eeskujuga suhtumise ja käitumise fooni, mis suuna ametkond ühes või teises küsimuses võtab. Kui näiteks valitseb üldine suhtumine, et ettevõtjad on „pätid“, siis see nihutab piirid sinna, kuhu maani riigi ametkonnad tunnevad endal olevat sotsiaalset kapitali ettevõtjate vastu minna.
Stabiilsetes oludes võib näha teatud plusse, kui poliitikud ei oma liiga tugevat mõju riigi juhtimise üle. Keerulistel aegadel muutub suutmatus suunata toimuvat aga tugevalt arengut pärssivaks teguriks.
Kokkuvõttes, majanduses toimuva hakkav ei ole kevadine nohu, mis ise mööda läheb. On palju asju, mida me mõjutada ei saa. Eesti majandust ei ole olemas. Samas on siiski rida valdkondi, mida me põhimõtteliselt saame muuta – et kapital ja inimesed ei lahkuks ja meie kõigi heaolu kasvaks. Ei piisa aga näilisuse loomisest muutustest, vaja on kolmanda põlvkonna reformide teostamist Eestis. Saabuv majanduse surutis on parim aeg nende teostamiseks.
