Stopp! Mõtleme veel

Eelmisel nädalal toimus Eesti riigis märkimisväärne sündmus, kinnitati Riigi eelarvestrateegia aastateks 2008-2011. See on dokument, kus on kirjas riigi keskpikad eesmärgid, nende saavutamiseks vajalikud tegevused koos planeeritava ressursiga.

Ma ei käsitle eelarvestrateegia valdkonnapoliitikaid, küllap ministrid suudavad võitudest oma valitsemisalas teha pressiteateid veel kamaluga. Keskendun alljärgnevalt riigi fiskaalstrateegiale, selle majanduspoliitilistele mõjudele ja seostele eesmärgiga liituda võimalikult kiiresti eurotsooniga.

Paljud jälgisid ilmselt kogu kevade väldanud sündmusi Läti majanduse ümber, kus finantsinstitutsioonide ja analüütikute usk suure jooksevkonto defitsiidi, kõrge inflatsiooni, kiire laenukasvu ning eelarvedefitsiidi juures majanduse tulevikku kadus. Mille tulemusena Fitch ja Standard&Poor’si alandasid Läti riigireitingu väljavaate negatiivseks.

Meid eristas Lätist tugev valitsussektori eelarvepositsioon tagades nii meie riigireitingu jätkuva stabiilsuse. Valitsussektori 2006. aasta ülejäägiks kujunes 3,8% SKP-st ehk 7,7miljardit krooni, 2007. aastal kujuneb oodatav ülejääk 2% ehk 4,5 miljardi tasemele.  Leppisime kevadel valitsuskoalitsiooni läbirääkimistel kokku, et hoiame tugevat ülejäägiga eelarvepositsiooni. See on vajalik selleks, et vähendada valitsussektorist lähtuvat nõudlussurvet tingimustes, kus meie tööjõudu vaadates oleme saavutanud sisuliselt täieliku tööhõivetaseme ja SKP kasv ületab potentsiaalset SKP kasvu taset. Ainult valitsussektori otseste kulude ja kulusiirete vähendamine, eelarvest lähtuva palgasurve pidurdamine koos rahapakkumise vähendamisega võib tagada majanduse pehme kohandumise jätkusuutliku majanduskasvu tasemele.

2007. aasta eelarve kasvas võrreldes 2006. aastaga ca 13 miljardit krooni, 2008. aasta eelarve kasvab võrreldes kehtiva seadusega ca 15 miljardit krooni. Vett, mida kuumale kerisele visata jätkub. Seetõttu tuleb eelarve ülejäägi suuruse küsimusse suhtuda väga põhimõtteliselt. Eesti

Konvergentsiprogrammis, mis esitati Euroopa Komisjonile ja Nõukogule mullu oktoobris ja äsja Eestist lahkunud IMF delegatsioonile lubati 1,3-1,5% ehk ca 4 miljardist valitsussektori ülejääki. Kas see on piisav varasemate 3,8% ja 2% ülejääkide kõrval, tingimustes kus augustis  ei pruugi paremat prognoosi olla loota? Ilmselt tingimustes, kus on kuulda, et kommertspangad üsna jõuliselt piiravad rahapakkumist võiks märgiliselt olla see finantsinstitutsioonidele ja investoritele piisavat kindlustunnet sisendav ja tasakaalustada euroalaga liitumise venimisest lähtuvat ebakindlust. Majandus on ju eelkõige usk ja emotsioonid. Lugedes nüüd aga eelarvestrateegiat leiab dokumendist 2008. aasta eelarvepositsioonina ülejäägi 1,36 miljardit ehk 0,5% SKP-st. Ja siin tuleb öelda stopp, mõtleme selle otsuse tagajärgedele. Mis on selle sammu eelarve ja rahanduspoliitiline sisu, miks me nii teeme, lisaks sellele, et kulutada on vaja? Soovid on aga alati suuremad kui võimalused, ja pikaajalises vaates hinnates tundub olevat 2008. aasta soovide võimaluste tasakaal punktis, mis on suurem võrdne 4 miljardise ülejäägiga, mida võib suunata näiteks pikaajaliste struktuursete reformide finantseerimiseks.

See tähendab loomulikult planeeritava eelarvepoliitika korrigeerimist. Ja ruumi peaks selleks olema. Viimase kahe aasta ekspansiivne valitsuskulude kasv näitab, et sisuliselt on saadud valitsussektori areng mitte läbi efektiivsuse kasvu – sama rahaga rohkem, vaid läbi täiendava ressursi kaasamise. Tööjõu puuduse tingimustes tuleb valitsussektoris hõivatute arv ja kulud võtta eraldi kontrolli alla rakendades hästi selget poliitikat. Valitsussektoris hõivatute arv ei tohi kasvada, tegevuskulusid tuleb vähendada nominaalselt 10% ja nendes tingimustes tuleb täita kõik täna Põhiseaduses või selle alusel sätestatud kohustused või need tühistada kui need on ebaotstarbekad. Jätkusuutlikku majanduspoliitika saavutamiseks peab saama ekspansiivse eelarve kulupoliitika kontrolli alla. Valitsuskabinetitüüp, koalitsiooni ideoloogiline platvorm ja poliitilise tsükli tänane faas peaks andma selleks head võimalused.

Üheltpoolt on meil vaja veel vastutustundlikumat fiskaalpoliitikat kuna euroga liitumine on lükkunud teadmatusse, teisalt vastutustundlik fiskaalpoliitika loob eeldused euroks. Paar märksõna, mis euroga liitumist plaanides eelarvestrateegiast välja tulevad. Esiteks, eelarvestrateegiat vaadates olen veelgi kindlam, et Eesti vajab kui me tõesti tahame euroalaga hoomatavas tulevikus liituda (mida tuleb kindlasti teha) laia konsensusega Riigikogus läbi arutatud plaani koos kuupäevalise eesmärgiga. Üheselt sai selgeks, konvergentsiprogramm ei ole käsitletav euro plaanina. Teiseks, ilma ühekordseid meetmeid rakendamata ei suuda me hinnastabiilsuse kriteeriumi referentstaset hoomatavas tulevikus normaalse majanduse euroalaga konvergentsi juures täita. Olgu mõõteperioodiks kas 2009 või 2011 esimene pool. Seepärast oleks saanud võtta euroalaga liitumise osas teise, mitte nii konventsionaalse ja kõrgemate riskidega strateegia, liituda enne kõiki aktsiiside tõuse (lükates ka  juba seadustatud tõusud edasi) ja rakendades ühekordseid meetmeid Rahaliiduga ära. Esimene kohustuslik tõus oleks tulnud teha 2009. aasta keskpaigast tubakale.  Kolmandaks, kui me ei tunne endas jätkuvalt valmisolekut ühekordseid meetmeid euroga liitumiseks rakendada ja tahame ekspansiivsemat ja mitte vastutsüklilist eelarvepoliitikat viljeleda, siis tuleb riskide maandamiseks hakata üha enam mõtlema euro kui paralleelvaluuta rakendamise võimaluste üle Eestis.

 

This entry was posted in Rahandus-majandus. Bookmark the permalink.

Comments are closed.