2004. aasta kevadel tuleb eelarvestamises tavaliselt. Kevad on küll varane. Pea kolm kuud varem kui tavaliselt on saamas eelarve koostamine sisse juba õiget hoogu ja me ei vaata ainult soovide ja võimaluste osas järgmisesse, vaid ka sellele järgnevasse kolme aastasse. Tuginedes soovide ja võimaluste ühitamisel, mitte varasemate aastate eelarve numbritele, vaid püstitatud eesmärkidele ja meetmetele nende eesmärkide saavutamisel. Kuid rahandusministrina pean siiski tõdema, et vaatamata sellele on kevad tavaline, nagu ikka, ületavad kõigi soovid kordades neid võimalusi, mis meil järgnevatel aastatel tuludele põhinedes kulutusi teha on. Ees seisab tavaline eelarvest “õhu väljapressimise” kurnav töö, et jõuda positsioonidele, kus tulud katavad kõik meie üllad soovid inimestele head teha.
Minu eelarvepoliitiline eesmärk on tagada, et me suudame perioodis 2005 – 2008 kõik uued ja vanad initsiatiivid erinevates valdkondades viia ellu selliselt, et meie efektiivne maksukoormus ei suurene ning valitsussektori eelarve defitsiiti ei lähe. See on suur väljakutse, ja ilmselt ilma väljaütlematagi selge, et lähtub kavatsusest ajada konservatiivset eelarvepoliitikat.
Ja konservatiivsus ei ole lihtsalt kiiks, et ma ei näeks teisi strateegilisi võimalusi või, et see on mul sügaval veres. Ma usun selle strateegia pikaajalisse jätkusuutlikkusse. Aga veel enam, üsna palju kevadeid ja suvesid eelarve koostamisel osaledes “eelmises elus” rahandusministeeriumis töötades, on tekkinud arusaam, et numbritega mängides petad lõpuks ikka iseennast. Ja numbrid räägivad selget keelt. Ka tänane üsna konservatiivne eelarvepositsioon ei ole Eesti rahvastiku vananemist silmas pidades jätkusuutlik.
Üha valjemalt kõlavad hääled järgida sõjajärgse Euroopa ekspansiivset eelarve poliitikat on vastutustundetud. Meil ei ole neid väljavaateid, mis kujundasid sõjajärgse Euroopa eelarvepoliitikat – meie ei saa täna kulutada tulevaste põlvede arvelt. Peame arvestama teistsuguse reaalsusega, vastupidiselt ajale kui Euroopa riigid võtsid väga laia joonega kohustusi, ei ole meil tulevikus neid uusi suuremaarvulisi põlvkondasid, kes maksaks kinni meie laenud.
Me ei saa asetada meie lastele neljakordset koormat, jättes nende kanda nende enda jooksvad kulud ja investeeringud ning lisaks veel meie ülalpidamise pensionäridena ja meie laenude tasumise. See ei ole ilmselt pärandus, mida tahaksime oma lastele kinkida. Peame saama iseendaga hakkama. Arvata, et investeerida on vaja ainult praegu, ja tulevikus ei ole seda vaja teha, on pehmelt öeldes lühinägelik.
Lahendus on hakata tooma sisse võõrtööjõudu, kes meie kohustus tulevikus teenindaks, kuid nagu Euroopa kogemus peegeldab on see suletud tsükkel. Kas me tahame seda?
Kõike korraga ei saa
Aastateks 2005-2008 kavandatava eelarveplaani eesmärk on vaadata kaugemale ette kui üks aasta. Majanduslikus plaanis on peamine mõjuallikas siinjuures Euroopa Liidu liikmeks astumine, mille esimesi vilju, näiteks soodsat intresside taset me juba naudime.
2005. aasta eelarve ei paku imelahendusi ega suuda täita prognoositavatest tuludest poole suuremaid kulusoove. Kui aga vaadata keskpikka ehk nelja-aastast perspektiivi aastani 2008, on eelarvepiirangud kõigi heade asjade tegemiseks juba märksa väiksemad. Sellest lähtuvalt tuleb kaaluda, kas kõike on kohe ja korraga vaja ja millised tegevused on ühiskonna kõige enam lisaväärtust loovad, et just nendega alustada.
Koos tavapärase kulude ja tulude plaaniga kavatsen vaadata sellel aastal üle ka riigi reservide- ja maksupoliitika ning finants- ja kinnisvarade haldamise põhimõtted. Need osad moodustavad ühtse terviku tavapärase eelarvega. Kui keegi tahab läbi avaliku sektori eelarvete jagada rohkem ühiskondlikku rikkust ümber, siis tuleb seda ka ausalt öelda ja näidata ära, kust ja millisel viisil on see tulu ühiskonnast võimalik kokku korjata. Toetan rahandusministrina ausaid lahendusi, kui tahetakse teha rohkem kulusid, tuleb korjata riigis kokku ka rohkem tulusid. Ei saa tegeleda, vaid eelarve ühe poolega, tuleb tegeleda mõlemaga.
Rääkida, et me suudame ainult läbi säästmise alustada uusi mahukaid programme ja toetusskeeme (nt mahukad riigiabi skeemid meie ettevõtjatele) on pehmelt öeldes naiivne. Suuremahuliselt säästa, igalt poolt veidi vähendades, ei ole võimalik. Tahtes suuremahuliselt säästa tuleb midagi lõpeta ehk vaadata teravalt otsa mida riik teeb ja mille eest maksab ühiskonnas. Säästmine kui mõtteviis, mis algab tilkuvate kraanide kinni keeramisest, seda tuleb arendada ja see peab arenema. See on hädavajalik, kuid mitte küllaldane selleks, et rahuldada soovi maksta riigieelarvest toimetulekutoetusi nagu seni pea kõigile, kes seda soovivad, kuid ainult kahekordses mahus.
Arengute valguses, mis toimuvad teistes liituvates riikides, ja olukorras, kus toimub tervistav majandus- ja maksukonkurents riikide vahel, ei poolda ma efektiivsete maksumäärade suurendamist tööjõule ja kapitalile lähiaastatel. Samuti on reservid meie väikese ja avatud majanduse lahutamatu osa, mis peavad tagama meile pehme maandumise majanduse tsüklilisusest tulenevate tagasilöökide vastu. Seega peame oma soovid lähiaastatel suruma suuresti tänastest regulatsioonidest tulenevate võimaluste piiridesse.
Eesti sümbol Euroopas on stabiilne ja lihtne maksusüsteem. Meid Euroopas saatva mõistliku maksusüsteemi kuulsuse kõrval peab sama tugevaks märgiks ka läbipaistev, stabiilse ja tasakaalus keskpikk eelarve. Need märgid on majanduspoliitilise usaldusväärsuse märgid, mis tagavad Eesti majandusliku edu pikaajalises vaates.
