Intervjuu ilmus 16. veebruaril 2017 Maalehes.
Võrguettevõtte Elering juhi Taavi Veskimägi sõnul lahkub Eesti elektrisüsteem Venemaa küljest hiljemalt 2030. aastaks.
– Eesti lahtiühendamisest Vene elektrivõrgu süsteemist on küll palju räägitud, aga mis seis sellega on?
Praegu talitleb Eesti elektrisüsteem ühes sagedusalas Läti, Leedu, Valgevene ja Venemaa omaga. See on üks vereringe, üks orgaaniline tervik. Viimased seitse aastat oleme töötanud väga intensiivselt, et ühendada Eesti energiasüsteem idast lahti, läänega kokku. See on vajalik, et vähendada piirkonna energiajulgeoleku süsteemseid riske.
Tegu poleks unikaalse sammuga. 1995. aastal tegid sedasama Ungari, Tšehhi, Slovakkia ja Poola. 2002. aastal lahkusid Venemaa sagedusalast Rumeenia ja Bulgaaria.
2015. aastal viis siseministeerium läbi kriisiõppuse CONEX, mille tulemusena selgus seesama, mida olime teadnud tegelikult aastaid: kui ei ole elektrit, siis ei ole midagi. Elektrita eiole mobiilsidet, ei ole kaugkütet, ei ole vee- ja kanalisatsioonisüsteemi. Tänapäeva ühiskonna toimimine sõltub suuresti elektrivarustuse olemasolust.
Meil on tarvis maandada see süsteemne risk, mis tuleneb asjaolust, et praegu hoiab meie ühtses elektrisüsteemis n-ö rooli Venemaa. Piltlikult me sõidame kõik samas bussis, aga Vene Föderatsioon on see, kes istub juhiistmel. Tema käes on rool, sidur ja pidur. Tema otsustab, kuhu pöörata, millal uksed lahti teha, kes läheb välja ja kes ei lähe.
– Lahkumine Venemaa küljest ei ole ilmselt nii lihtne, et lülitame mõne kangi teise asendisse? Mida selleks tegelikult vaja on?
Oleme Balti riikides kokku leppinud, et vaatame oma energiavarustuskindluse tõstmise ja Venemaa mõju vähendamise projekti kolmes etapis.
Esimene tähtaeg on 2019. aasta. Siis me plaanime teha Baltikumi eraldamise katse. Praegu ühendavad Baltimaid Valgevene ja Venemaaga üheksa elektriliini. Lülitame need kõik välja ja proovime jätta kolm Balti riiki toimima eraldi sünkroonalana.
Meid aitab selle testi juures, et oleme ehitanud kaks Estlinki ühendust Eesti ja Soome vahele. Meil on Leedu–Rootsi kaabel Nordbalt ja on Leedu–Poola ühendus LitPol. Oleme tugevdanud Balti riikide sisemist võrku ja parandanud võrguautomaatikat. See kõik aitab kaasa, et kui peaks tekkima hädaolukord, siis me suudame hoida Balti elektrisüsteemi elus. 2019. aastal tahame seda katsetada ning selle eralduskatse järel olla veendunud, et Venemaa-liinid peaksid välja lülituma, siis tuled jäävad Eestis ja Baltimaades põlema.
Teine eesmärk on 2025. aasta, mil peame jõudma välja sinna, et Balti riigid suudaksid mitte ainult hädaolukorras, vaid vajadusel planeeritult ja kestvalt tegutseda eraldi sünkroonalana. Kõik kolm Balti riiki on endale sisemise eesmärgi püstitanud, et me selle võimekuse loome. Seda tuleb nagunii teha ka hilisema ühise talitluse valguses mõne teise Euroopa võrguga.
2030. aasta võiks olla tähtaeg, mil sünkroniseerime end mõne teise suurema süsteemiga. On valida, kas selleks saavad Põhjamaad või Kesk-Euroopa.
– Miks see vajalik on?
Väikest elektrisüsteemi on palju keerulisem ning ka kallim juhtida. Kui süsteemis on väga vähe tootmisseadmeid ja väike tarbimine, siis näiteks iga tootmisseadme tööst välja langemine võib tekitada süsteemile tervikuna suuri probleeme.
Kui näiteks peaksime mingil põhjusel kaotama Narva elektrijaamad, siis nii väikeses elektrisüsteemis, nagu seda on Baltikum, võib tähendada hetkeliselt väga suurt sageduse kukkumist. Tänases olukorras Narva jaamade kadumist Venemaa ühendsüsteem ei tunnegi, süsteemi maht on nii suur. Ainult Balti riigid eraldi – see on nagu kartautoga sõitmine. Lühikest aega saab hakkama, aga Tallinnast Tartusse kardiga ju sõita ei taha. Meiega sarnast maailmavaadet jagavate riikidega ühises elektrisüsteemis töötada on nii odavam kui ka töökindluse mõttes stabiilsem.
– Kas selleks on vaja ehitada veel uusi elektriühendusi Soomega – lisaks neile kahele, mis juba on?
Praegused Estlinki kaablid on alalisvooluühendused, millega saame võimsust vahetada, aga mitte sagedust hoida. Me vajame vahelduvvooluühendusi, millega hoiame elektrivõrgus sageduse ühesugusena.
Selleks et Balti riigid saaks 2025. aastaks eraldi töötada, on vaja Balti enda elektrisüsteemi tugevdada. Kõige selgem näide on kolmas Eesti–Läti liin, mille osas töö käib ja see peaks valmima 2020. aastal.
Praegu ühendavad Eestit ja Lätit otse ainult kaks elektriliini üle Valga. Kolmas liin läheb läbi Pihkva, ning see lõigatakse tulevikus läbi. Kaks Valga liini on nõrgad ja vanad, need asuvad ühes liinikoridoris. Uus liin läheb suunal Harku–Lihula–Sindi–Kilingi-Nõmme–Riia. Selle maksumus on 172 miljonit eurot, millest 112 miljonit paneb sisse Euroopa Liit. Ülejäänud raha oleme kogunud elektri ülekandevõimsuste rendist turuosalistele, ehk tarbijale ei lähe selle liini ehitus maksma sentigi.
Baltimaade sees tehtavate investeeringute suurusjärk kokku on 500 miljonit. Kui me tulevikus peaksime ühinema Kesk-Euroopa võrguga, tuleb ehitada teine Poola–Leedu ühendus ja tugevdada Poola sisevõrku Saksamaa suunal. Kui ühendume Põhjamaadega, tuleb ehitada tõenäoliselt sinna veel kolm vahelduvvooluühendust Soome suunal. Kui palju see täpselt investeeringuid vajab, on ennatlik öelda. Kõigepealt on tarvis põhimõttelist kokkuleppet, kas sünkroniseerime end Kesk-Euroopa või Põhjamaade suunas. See selgus peab tulema veel tänavu.
– See on poliitiline valik?
Jah, see on poliitiline valik. Teine osapool peab ju ka olema valmis vajalikke võrgutugevdusi tegema. Silda ei saa ehitada ainult ühele kaldale.
Euroopa Liit on öelnud, et Baltikumi desünkroniseerimine Venemaast ja sünkroniseerimine ühe või teise elektrivõrguga Euroopas on prioriteetne eesmärk. Kindlasti Euroopa Liit kaasfinantseerib nende projektide realiseerumist.
– Kas Eesti ise oleks saanud neid investeeringuid teha?
Kindlasti mitte. Eriti markantne on Balticconnector. Ilmselgelt Eesti gaasitarbija ei oleks kunagi sellist investeeringut tariifis välja kandnud. Ka Estlink2 on sama lugu. Kogu Eesti elektrituru avamine on tegelikult olnud edulugu – meil on 100% konkurentsile avatud turg, kus hinnad on praegu madalamad, kui oleksid olnud Narva jaamade põhised reguleeritud hinnad.
Me panime Estlinki suurusjärgus 100 miljonit eurot sisse Eesti elektritarbija tariifi arvel, aga läbi madalama elektrihinna juba ainuüksi 2014. aastal tõi juurdepääs Põhjamaade elektriturule kusagil 50 miljonit eurot kasu tarbijatele läbi madalamate hindade. Saime endale Soome elektrihinna, vastasel korral meil oleks olnud Leedu hind, mis on olnud ca 20 eurot kallim kuni selle aasta alguseni. Igal juhul on ühendused Põhjamaadega toonud Eesti energiatarbijale kasu.
Lisaks infrastruktuurile oleme Estlinkide kaudu saanud toimiva turumehhanismi. Samamoodi kui Balticconnector peab tooma 2020. aastaks ühtse Soome ja Balti gaasituru. Infrastruktuuri ehitamine on mõttetu, kui selle infra peale ei ole toimivaid turumehhanisme, mis laseks energial efektiivselt voolata.
Kogemus on näidanud, et ei saa tekkida abstraktset nõudlust ja pakkumist, kui ei ole infrastruktuuri. Loogika on ikka see, et taristu tuleb enne ja turg tuleb järele. See kehtib ka laiemalt. Näiteks Rail Balticu puhul.
– Miks elektrisüsteemi Venemaast lahtiühendamine nii kaua aega võtab?
Tuleb arvestada, et ainuüksi suurte õhuliinide ehitamine nullist võtab umbes kümme aastat aega. Kolmanda Eesti–Läti liini kogemus näitab, et alustasime projektiga kusagil 2010. aastal ja valmima peaks see 2020. On planeeringud, kasutusõigused, detailplaneeringud, ehitus. Desünkroniseerimisega seotud projektid on piisavalt mastaapsed. Oleme töötanud hästi, kui 2019–2025 loome endale kindlustunde energiajulgeoleku mõttes. Kui on kas hädaolukord või julgeolekuolukord seda nõuab, siis suudame kolme Balti riigiga iseseisvalt opereerida.
Näiteks just lõpetasime Eesti Elektrijaama alajaama rekonstrueerimise Narvas, mis tähendab ühe pika sõltuvuse lõpetamist. Nüüd suudame Eesti elektrisüsteemi hoida töös ka siis,kui Narva jaamad ei peaks elektrit tootma. Narva jaamad on teatavasti läbi oma jahutussüsteemi väga mõjutatavad Vene Föderatsiooni poolt. Kui nad peaksid seiskuma, siis tuled eikustu.
Pikemalt saab lugeda Maalehe digilehest.
AJAKAVA
Elektrisüsteemi Venemaast eraldumise etapid
2019 – toimub Balti riikide eraldumise katse Venemaa süsteemist. Katse peab andma kogemust, kuidas saada hakkama olukorras, kus Baltimaade elektrisüsteemi tuleb püsti hoida ilma kõrvalise toeta.
2025 – Balti riigid on võimelised mitte üksnes hädaolukorras, vaid ka tegelikkuses Venemaa elektrisüsteemi sagedusalast eralduma.
2030 – Balti riigid liituvad ühtseks tervikuks Euroopa Liidu mõne suurema elektrisüsteemiga. Valik on kas Kesk-Euroopa või Põhjamaade suunas.
