Mõni nädal on möödas ajast, kui elektritootmise teema muutus poolteist aastat vanade ja kõigile teadaolevate sündmuste valguses hetkega poliitiliselt „kuumaks“ teemaks. Nii järsku ja ootamatult kui see teema tõusis avalikkuse fookusesse, sama kiiresti ka kadus.
See on hea, mulle see meeldib. Eestis on eeloleval talvel ja sellele järgneval kümnel talvel piisavalt tootmis- ja ühendusvõimsusi tagamaks tarbijate elektrivarustuskindlus. Kuni 2025. aastani on meie valikud elektrimajanduses suuresti tehtud. Arutelu peab keskenduma paljuski sellele, mis saab pärast 2025. aastat, ja sellel ei ole päevapoliitikaga mingit pistmist. Pikaajaline energiapoliitika saab töötada vähemalt põhistsenaariumide tasemel konsensuspoliitikana.
Meil on võimalus, kui mitte kohustus, mõelda enne kopa maasse löömist, kuidas elektrimajandust Eestis selliselt korraldada, et tagatud oleks nii varustuskindlus kui ka majanduslik konkurentsivõime ning seda minimaalsete keskkonnamõjudega. Tahaksin panna otsustajatele südamele, et paus tuleb välja pidada. Ei ole vaja kiirustada subsiidiumide põhiste uute elektrijaamade ehitamisega. Tuleb keskenduda sellele, millised elektrijaamad on majanduslikult tasuvad tuleviku ühtsel Euroopa elektriturul. Täna ei ole paremat arusaama Eesti elektrimajanduse tulevikust kui olla osa ühtsest Euroopa turust ja võrgust.
Mõistmaks aga eelnevalt nimetatud tulevikuperspektiivi sisu, peab saama paika Euroopa elektrituru mudel. Näiteks elektritootmise tasuvuse osas muutub pilt oluliselt, kui otsustatakse luua lisaks energiaga kauplemise turule (tänane Nord Pool Spot’i elektribörsi mudel) ka võimsusega kauplemise turg, mis annab näiteks soojuselektrijaamadele kohe uue hingamise.
Viimaste nädalate elektritootmise arutelu näitas ilmekalt, et meil puudub sisuline usk Põhjamaade-Balti elektrituru toimimisse. Turgu tundub olevat tore omada, kuid elektrivarustuskindlusse läbi toimiva turu ei tundu uskuvat ei parem- ega vasakpoolsed poliitikud. Euroopa Liidu regulatsioon on aga üles ehitatud just loogikale tagada energiavarustuskindlus liikmesriikides läbi toimivate turgude. Väidetavalt peaks ühtne turg, ühtne võrk tagama 25% väiksema investeeringuvajaduse elektritootmisesse võrreldes olukorraga, kus iga riik vaataks riigipõhiselt tarbimise-tootmise tasakaalu.
Ja mida väiksem süsteem, seda ebaefektiivsemad on investeeringud ainult antud riigi tarbimiskoormust arvestades. Ja siin on Eesti jaoks üks oluline ja suure hinnasildiga valiku koht, kas me läheme edasi strateegiaga ,et integreeritud turgu ja ühendusi on tore omada, kuid igaks juhuks peab olema kogu tootmisvõimsus olemas enda „tagahoovis“. Ehk elektrijaam Soomes on varustuskindluse seisukohalt halvem kui elektrijaam Eestis. Selline lähenemine on ilmselt kantud usust, et mingi mitte sõjalise kriisi ajal muutuvad teised Põhja-Balti riigid nii enesekeskseks, et ükski kokkulepe ei toimi. See on väga fundamentaalne käsitlus. Kas me usume, et Soome lülitab elektriühendused mingis olukorras välja?
Eesti ja Balti riikide elektrisüsteem on üha enam integreeritud naabersüsteemidega (Soomega ühendusvõimsust 1000 MW (2014), Rootsiga 700 MW (2016), Poolaga 500 MW (2015) ja 1000 MW (2020), Venemaa ja Valgevenega 2600 MW), mistõttu on oluline käsitleda tootmise-tarbimise arenguid laiemas regionaalses kontekstis. Tootmisressursside piisavuse regionaalne käsitlus ühtse Põhjamaade-Balti elektrituru põhiselt võimaldab saavutada tarbimisvajaduse rahuldamise madalama ühiskondliku kogukuluga ja annab tootjatele võimaluse maksimaalselt rakendada tõhusamaid tootmisvõimsusi. Tulevikus tuleks Eesti elektrimajanduse arendamisel kaaluda võimalust, et tipukoormus ei pea, aga võib (turupõhiselt) olla kaetud kohalike elektrijaamadega. Seega neil vähestel tundidel, kui süsteemis on tipukoormus, võib sõltuvalt turuolukorrast arvestada tipukoormuse katmiseks ka välisühenduste ja ühtses Põhjamaade-Balti turupiirkonnas asuvate tootmisressursside kasutamise võimalusega. Seda olukorras, kus Eesti elektrisüsteemi koormus viimase nelja aasta arvestuses on olnud vaid keskmiselt 13 protsendil aasta tundidest kõrgem kui 1200 megavatti.
Ühenduste kasutamisel elektritarbimise katmiseks impordiga peavad olema seejuures varustuskindluse kriteeriumid alati täidetud. Varustuskindluse tagamiseks on 2015. aastaks süsteemihalduri kasutada 250 MW avariireservelektrijaam ja lepingute alusel 400 MW avariireserve, mis võimaldab ühenduse rikke korral tarbijaid elektriga tõrgeteta varustada. Põhjamaades on tipu ajal saadaolevaid tootmisvõimsusi orienteeruvalt 73 GW ning Baltimaades ligi 6 GW, mis on väiksem kui kümnendik Põhjamaade tootmisvõimsustest. Arvestades Põhjamaade elektritootmises domineerivaid suurte reservuaaridega hüdroelektrijaamu ning regiooni tipukoormuste ajalist mittekokkulangevust, on tehniliselt võimalik tulevikus 1700 MW ühendusvõimsuste olemasolul katta impordiga osa Baltimaade tiputarbimisest.
Arvamuslugu avaldatud Eesti Päevalehes 23.11.2012
Esiteks ma olen nõus enamuse asjadega, mis selles artiklis on kirjutatud. Samas mulle tundub, et piiriüleste võimsuste ja naaberriikide ressursside kasutamine ei saa strateegilises plaanis baseeruda pelgalt usaldusele. Mul on viimastel aastatel tulnud tegeleda mitmete küsimuste lahendamisega, kus usaldusest rääkimine on kohatu. Üksikisik või ettevõte ei saa võtta riske, mis võivad omada dramaatilist mõju tervele rahvamajandusele. Kusjuures see ei pruugi tähendada, et me vastaspoolt ei usalda.
EL-i regulatsioon lubab TSO-l piiriülesed elektriühendused vajaduse korral välja lülitada. Seda riski saab (osaliselt) hallata siduva lepingu sõlmimisega. Ma küsiks, et kas Soome on valmis sõlmima Eestiga pikaajalist lepingut, mille kohaselt võtab ta kohustuse Eestile igal ajahetkel elektrit tarnida? Kui vastus sellele küsimusele on olemas oleksin ma nõus rääkima usaldusest Soome vastu.