Venemaaga elektrikaubanduse piiramine

Viimaste nädalate jooksul on minu käest korduvalt küsitud elektrikaubanduse võimalikkuse/võimatuse kohta Venemaaga. Kuna antud teema ja Eleringi plaanid tunduvad paljudele pakkuvat huvi, siis ma heidaksin veidi valgust antud teemale. Ja kinnitaksin üle – ratsaväerünnaku stiilis muutusi me ei plaani antud küsimuses teha. Selline sõnum sai elektrituru osalistele antud 24.01 toimunud Elektrituru Nõukojas.

Kõigepealt teostame juriidilised (kooskõlas WTO reeglitega ja Euroopa konkurentsiõigusega) ja sotsiaal-majanduslikud analüüsid (kas tootjate, eelkõige EE kasu kaubanduse piiramisest Venemaaga on suurem, kui tarbijate kaotus väiksemast konkurentsist elektriturul), küsime põhimõttelised seisukohavõtud riigilt (energiajulgeolek) ja alles nende alusel saab Elering langetada otsuse tehnilistes küsimustes.

Aga veidi taustast. 1. aprillist 2010, kui avati Eesti elektriturg konkurentsile, kuni 03.06.2013, oli Eesti-Vene piirile antud elektrikaubanduseks ülekandevõimsust kuskil 600 MW. Nord Pool Spot’is (edaspidi NPS) on vastav pakkumispiirkond elektrienergia impordiks ka moodustatud. 15.03.2013 leppisime Balti  TSO’de vahel kokku korralduse, mis andis EL turuosalistele eelisõiguse elektrikaubanduseks defitsiitsele Leedu-Läti elektriturule. Tõstsime sellega ca 600 MW suurust reaalset füüsilist võimsust (kaks 330 kV liini üle Valga) Eesti ja Läti vahel ca 900 MW-ni, võttes arvesse ka Venr-Läti vahelise liini. See lõi tegelikkusega võrreldes oluliselt soodsama olukorra meie tootjatele elektrikaubanduse korraldamiseks Lätis-Leedus. Antud käsitlus sai heakskiidu ka kõigi Balti elektrituru regulaatorite poolt. Ainult seetõttu osutus võimalikuks selle rakendamine.

Euroopa Liidu sisese kaubanduse eelistamise tagajärjel Eesti-Venemaa ja Läti-Venemaa vaheline elektrikaubandus enam võimalik ei olnud. Kogu Venemaa-Balti riikide elektrikaubandus suunati Valgevene-Leedu piirile. Selle tulemusena kasutame kuskil 1000 MW võimalikust 2000 MW-st võrguressursist elektrikaubanduseks Balti riikide ja Venemaa vahel. Peale EstLink 2 oleme üks turg Soomega, Eesti-Soome turul on nn vene elekter sees 1400 MW ulatuses läbi Viiburi elektriühenduse.

Läti ja Leedu ei ole enam kehtiva asjade korraldusega valmis edasi minema (eelistame EL sisest kaubandust kaubandusele kolmandate riikidega), sest seal valitseb elektridefitsiit ja nad soovivad seda katta elektriimpordiga Venemaalt. Nii on. Meeldib see meile või mitte.

Vastavalt Euroopa Liidu regulatsioonile peavad Balti riikide TSO’d  ühiselt välja töötamas piiriüleste võimsuste arvutamise ja jaotamise uued põhimõtted. Uute põhimõtete läbirääkimiste käigus on tõusnud teravalt päevakorda küsimus elektrikaubanduse reguleerimisest kolmandate riikide piiril.  Seda eriti tingimustes, kus üks turuosaline, AB INTER RAO Lietuva on korduvalt esitanud kaebusi diskrimineeriva ja õigusaktidega mitte kooskõlas olevale elektrikaubanduse korraldusele Euroopa Liidu ja Balti riikide piiril. Ning lähtuvalt Venemaa, Valgevene ja Balti riikide elektrisüsteemi talitlusest on võimalik võimsusvooge arvestades ka absoluutnumbrites sellisel juhul ca 200 MW ülekandevõimsust Baltikumi tõsta.

Kokkuvõttes. Elektrikaubandus Venemaaga ei ole kindlasti pelgalt tehniline küsimus ja enne, kui asuda tehnilistele küsimustele vastama, tuleb vastata palju põhimõttelisematele küsimustele.

Loomulikult on Eleringil olemas visioon, mis meie arvates on õige. Lühidalt võiks kõlada see järgmiselt – elektrisüsteem idast lahti, läänega kokku; elektrikaubandus liberaalseks. Mis tähendab, et Balti riigid on lahti ühendatud vahelduvvoolu ühendustest Venemaaga ja me kontrollime koos Kesk-Euroopa partneritega siinse elektrisüsteemi talitlust. Kaubavahetus, nii ost kui müük Venemaaga on võimalik läbi alalisvooluühenduste (analoogselt Estlinkidele). See tähendab, et julgeolek on tagatud, kuid kasu läbi kaubavahetuse on võimalik ühiskondadel samal ajal saada.

This entry was posted in Energeetika. Bookmark the permalink.

One Response to Venemaaga elektrikaubanduse piiramine

  1. Andres Mäe says:

    Sünkroniseerimine Euroopaga saab toimuma alles … 2020 või hiljem, sest õhuliin Lätiga üle Sindi ei valmi varem. Kas tõesti pole mingit võimalust Lätit pigistada, et nad teeksid ka midagi Balti energiajulgeoleku huvides, mitte pelgalt oma tarbijatele mõeldes?