Arvamuslugu Postimehes 21.10.2016.
Enamus asju jääb elus tegemata selle pärast, et nende tegemisega kunagi ei alustata. Mõnikord tuleb alustada isegi siis, kui on olemas arusaam eesmärgist, kuid puudub arusaam teest, kuidas sinna jõuda.
Vahel tuleb sillad enda taga põletada, et olla sisemiselt enam motiveeritud eesmärki saavutama. Fridtjof Nansen ütles oma suusaretke plaani läbi Gröönimaa kirjeldades, et laevad tuleb enda taga põletada, siis ei taha enam keegi tagasi pöörduda ja ollakse pühendud ainult edasi jõudmisele. Ees ootab elu.
Ostes Eesti Gaasi omanikelt gaasi ülekandevõrgu eesmärgiga korrata gaasituru arendamisel edu, mida olime saavutanud Eesti elektrituru avamisel konkurentsile ja Põhja-Balti ühtse elektrituru loomisel, olime ka meie sillad põletanud. Balticconnectori rajamine oli muutunud möödapääsmatuks. Balticconnectorita ei ole võimalik Balti-Soome gaasituru loomine. Kogu Eleringi gaasivõrgu ostu visioon realiseerub läbi muutuse gaasiturul – suletud ühe müüja põhisest Eesti turust regionaalseks konkurentsipõhiseks gaasituruks. Andes tarbijale suurema võimaluse valida müüjat ja müüjatele enam võimalikke kliente.
Eleringi juhina on mul saanud heaks traditsiooniks istuda ametist lahkuva ministriga korraks veel maha ja vaadata, mis on koos ära tehtud. 2015. aasta kevadel, kui Urve Palo lahkus majandus- ja taristuministri ametist, sõime koos lõunat ja arutasime, et mis on läinud hästi, mis halvasti. Just aasta varem olid valmis saanud 320 miljoni eurone Estlink 2 ja 135 miljonit eurot maksnud avariireservelektrijaamad Kiisal. Ministri kohene küsimus oli, mis on järgmine suur eesmärk, mille poole püüdleme. Kuna olime omandanud just gaasi ülekandevõrgu Eesti Gaasilt, siis oli ministrile loomulik vastus – loomulik Balticconnector! Urve Palo avaldas kahtlust, et tema ei usu, et Gasumi vastuseisu on võimalik murda. Aga kui me seda tõesti peaksime saavutama, oleme saanud suure asjaga hakkama.
Kaks aastat tööd ja selle nädala esmaspäeval kirjutasime alla Soome-poolse Balticconnectori arendajaga merealuse toru ehitamise koostööleppe ja täna Euroopa Komisjoniga pea 200 miljoni eurose finantseerimislepingu eesmärgiga saada 2020. aastaks valmis Eesti-Soome gaasiühendus, mis maksab kokku ligikaudu 300 miljonit.
Regionaalne gaasiturg
Balticconnectori visiooni elluviimisel on olnud piisavalt intriigi. Soome gaasimonopol Gasum on võidelnud selle vastu kõigi võimalike ja võimatute vahenditega. Ja arusaadavalt. Eks sama nägime kodus Eesti Energia või Eesti Gaasiga, kui turu konkurentsile avamise eeldusena olid nad sunnitud müüma ülekandevõrgud. Juhid tavaliselt ei lepi kergelt oma mõju vähenemisega. Paljud ei saa sellega just emotsionaalselt hakkama. Uus olukord nõuab teistsugust käitumismudelit. Tänaseks on vahetunud nii Eesti Energia kui Eesti Gaasi juhid. Balticconnector toob kaasa Soome gaasituru avamise konkurentsi ja Gasumile kohustuse tulevikus tõenäoliselt võõrandada põhivõrk ja asuda konkureerima teiste gaasimüüjatega.
Soome kaasamine regiooni ühtsesse gaasiturgu on kasulik kõigile osapooltele. Gaasitarbimise mõttes väikeste Soome, Eesti, Läti ja Leedu turgude ühendamine on hädavajalik, saavutamaks toimiva konkurentsiga turgu. Eraldi ei anna ei Soome ega Baltikum gaasituru mõõtu välja. Meie eesmärk ühtse turu arendamisel on paika panna tugev infrastruktuur (riistvara) ning harmoniseeritud turureeglid (tarkvara). Balti-Soome turul peab saama gaasiga vabalt ja efektiivselt kaubelda riigipiiride üleselt. Järgmine keerukas samm on saavutada riikidevaheline kokkulepe ühistes ülekandetariifides.
Edu võti on koostöö
Esmane põhjus selle artikli kirjutamiseks Balticconnectorist, on Eesti-sisese toimiva koostöö kogemine. See ei ole unikaalne, kuid see ei ole ka piisavalt tavapärane. Balticconnector ja tegelikult ka Eesti-Läti kolmas elektriühendus ei oleks tänases seisus ilma paljude osapoolte panuseta.
Nende projektide põhiselt on võimalik välja joonistada koostöömudel, mis on universaalne ja mis võiks tuua Eestile edu ka teistes olulistes projektides. See kogemus on väärt jagamist. Vast saab keegi sellest õppida, juurde õppida või lausa ümber õppida. Esmalt, Balticconnectori projektis suutsime kasutada riiki koos oma institutsioonidega tugeva edutegurina. See ei ole kahjuks mitte nii igas meile kas julgeoleku, investeeringute, töökohtade vms vaates strateegiliselt olulises projektis.
Alljärgnevalt tahaksin kirjeldada mõnda olulist tähelepanekut Kotteri muutuste juhtimise mudelile tuginedes, kuidas koondada vajalik energia projekti edukaks realiseerimiseks.
Esmalt on vaja teadvustada projektiga seotud võtmeosapooltele kavandatava tegevuse möödapääsmatus. Näiteks tahtes oma energiajulgeolekut suurendada, siis me peame ühe tarnija (Gazprom) ja ühe tarneahela (Venemaa) lõa otsast pääsema.
Teiseks tuleb luua tugev koalitsioon muutuse realiseerimiseks. Vaja on projekti omanikku, kelle usk ei kõigu ka siis, kui tulevad paratamatud tagasilöögid. Projekti omaniku ülesanne on projekti toetuseks vajalik toetusvõrgustik luua. Balticconnectori taga seisnud koalitsioon oli laiaulatuslik, peaminister Taavi Rõivase panus on eraldi esile tõstmist vääriv.
Kõik see ei tööta, kui ei ole selget visiooni, mille taha inimesed koondada. Vaja on kandvat narratiivi. Balticconnectori puhul Soome-Balti ühtne gaasiturg ja Balticconnector selle selgroona.
Kahtlejad tuleb kaasa haarata läbi väikeste võitude, tugevdades kahtlejate usku lõppeesmärgi saavutamisse. Maagaasiseaduse muutmine ja Eesti turu avamine sisulisele konkurentsile, gaasi ülekandevõrgu ost konkurentide eest, Soome valitsuse otsus toetada ühenduse rajamist, soomlastega ühise rahastamistaotluse esitamine ja lõpuks Euroopa Komisjoni otsus finantseerida Balticconnectorit 75 protsendi ulatuses kokku pea 200 miljoni euroga. Lõpuks tuleb saavutatud muutused reeglites ja organisatsioonide korraldamise viisides muuta pöördumatuks.
Rajame ühtse Eesti-Soome taristu
Läbi aegade on olnud teemaks Eesti ja Soome tihedam lõimumine. Eesti-Soome elektriühendust Estlink 2 avades võis tõdeda, et Helsingi ja Tallinna 80-kilomeetrine vahemaa jäi mõne kilomeetri võrra väiksemaks. Balticconnectori valmimine lühendab Eesti ja Soome vahekaugust samas loogikas vähemalt viie kilomeetri võrra. Kui ette vaadates suudame Balti riikide elektrisüsteemid desünkroniseerida Venemaast ja sünkroniseerida Põhjamaadega ja ideaalis kasutada kaugemas tuleviku selleks Helsingi-Tallinna tunneli teenindustunnelit, siis hakkab Soome rannik Naissaare ja Aegna vahelt juba paistma. Need on head tööd, mida saab kerge südamega teha.
