Arvamusartikkel Äripäevas 03.12.2015.
Ma armastan pikki ja lumiseid talvi. Minu ideaalne talv oli 2011/2012, kus lumi tuli novembris maha ja aprillis läks ära. Märtsi lõpus sai veel sõbraga üle Väinamere käidud suuskadega Muhust Hiiumaa laidude kaitsealal. Super! Sellist kliimat ma tahan.
See on emotsioon. Ilmselt on enamusel meil kliimaga lähtuvalt meeldimisest /mitte meeldimisest mingi isiklik suhe. On ka ratsionaalne pool. Kliimal on hind. Mina olen valmis täna maksma teenuste-kaupade eest lisaks, et ka minu poeg saaks talvel sõita üle Väinamere jää suuskadega. Ka kliimamuutustel on hind. Kui lumi või mitte lumine talv on luksuskaup, siis merevee taseme tõus, sagedased üleujutused või joogivee nappus on midagi, mis mõjutab inimesi ja majandust otse ja tihti fataalselt.
30. novembril alanud üleilmne kliimakonverents pea 200 riigi osalusel Pariisis toob kokku mõistuse ja tunded. Pariisist oodatakse teadupärast kokkulepet, mis hoiaks kliima üleilmse soojenemise 2°C piires. Ootused siduvate kohustuste võtmiseks on mõistetavalt suured, sest oleks see viimaste kümnendite suur läbimurre reaalsete sammude astumiseks kliimasoojenemisega võitlemiseks pärast Kyoto protokolli põrumist.
Konverentsi avakõned on peetud ning pea kaks nädalat vältavad läbirääkimised alles hoo sisse saanud. Ürituse esinduslikkus ja senised lubadused on märkimisväärsed. Maailma suurriikide pead alates Putinist, Merkelist kuni Obama ja Xi Jinpingini on valmis enda poolt tegema jõupingutusi, et lepe Pariisis sünniks. Pea kõik osalevad riigid on tänaseks välja pakkunud konkreetsed sammud kliimasoojenemisega võitlemiseks. Nende hulgas on jõulisi tegevusi kavandanud maailma suurimad saastajad Hiina, USA, India ja ka Euroopa Liit.
Lubatud meetmed ja protsendid erinevad riigiti oluliselt ning üldpilt on suhteliselt kirju. Nii kuuluvad lubaduste hulka näiteks Euroopa Liidu ambitsioon 40% kasvuhoonegaaside vähendamist 2030. aastaks võrrelduna 1990. tasemega. Samas Venemaa lubab heitmekogust vähendada samas ajavahemikus 25-30% vahel ning USA aastaks 2025 emissiooni kahanemist 26-28% 2005. aastaga võrreldes. Eesti lubab vähendab 60% heitmeid 2050. aastaks võrreldes 2010. aasta tasemega, kuid kas meie püüdlustel on mõte, kui paljude arenevate majanduste emissioonid samaaegselt kasvavad? Seega mõneti ÜRO konsensusele ehitatud kohmakas otsustusmehhanism on siin isegi hea. Pardal on kas kõik või mitte keegi.
Viimaste nädalate kliimadebati fookus on paljuski suundunud üha rohkem rahale – kes maksab, kui palju raha kulub ja kuidas seda kulutada. Paljude seatud lubaduste taga on raha – näiteks kuidas minna võimalikult valutult ja milliste kuludega üle söepõletamiselt taastuvenergiale (2/3 CO2 emissioonist pärineb energeetikast), mis mahus tuleb investeerida uutesse tehnoloogiatesse, millist rolli peaksid finantseerimises mängima pangad nagu EIB või Maailmapank jne. Samuti kust leida puuduolev raha üleilmsesse kliimafondi, kust on otsustatud suunata 100 miljardit dollarit aastas vaesemate riikide aitamiseks. Leppe sisu ja õnnestumine keerleb suuresti raha ümber.
Arvan siiski, et õnnestumine ei ole kinni pelgalt rahalistes kohustustes kokkuleppele jõudmises. On märkimisväärne, kui kaugele probleemi teadvustamiseni on senise konverentsi eel juba jõutud. See ei ole enam maailma poliitilise eliidi tervitussõnade tasemel arutelu, see on jõudnud ühenduste, riikide ja teadusasutuste tasemelt inimestele ja ettevõtetele palju lähemale.
Nii on näiteks survet kokkuleppeks avaldanud maailma suurimad naftafirmad nagu BP, Shell, Total jne, kelle ootus on kokku leppida süsiniku hinnas ning luua sellest lähtuv globaalne maksustamise raamistik. Samuti on avaldanud kliimakõnelustele toetust ja kokkuleppelootust pea 80 maailma suurettevõtte esindajat nagu teiste seas Nestle, Marks & Spencer, Deutshe Telekom jt.
Esmaspäeval teatas Bill Gates uue “Puhta energia fondi” loomise kavast. Bill Gates, Mark Zuckerberg, Richard Branson ja teised IT-valdkonna suurettevõtjad on moodustanud nn the Breakthrough Energy Coalition, kuhu kuulub enam kui 25 investorit 10 riigist ning kes on läbi “Puhta energia fondi” lubanud investeerida energeetikavaldkonda, et suurendada riikide investeeringuid puhtal energial põhinevatesse tehnoloogiatesse ja uuendustesse.
Väga selgelt on hakanud nii ettevõtjad, töösturid kui tavakodanikud tajuma enda rolli väljahüütud kahe kraadi, 40 protsendi või mõne muu arvulise eesmärgi saavutamisel. On paljulubav, et kokkuleppele jõudmine on muutunud riikide finantsküsimusest paljuski rohkemaks – moraali ja vastutuse küsimuseks oma inimeste ja ettevõtjate ees.
