Unistus tasuta energiast pole ühiskonnale võõras. Eestis on sellest viimasel ajal julgenud kõvasti unistada vähesed. On riike, kus see on reaalsus, kuid seda koos vahelduva vooluga. Kord on, kord ei ole. Tuul vingub, lamp vilgub. Ja teadagi pole kallimat elektri kui elektri puudumine. Ja seda mitte retooriliselt, vaid see on arvutatud välja, kui palju maksab ühiskonnale töökindla elektrisüsteemi puudumine.
Vaadates viimaste nädalate elektrihindu Eestis ja Põhjamaades laiemalt, siis oleme teel säärase tuleviku suunas. Tarbijana ei oska ma ei kurvastada madala hinna üle, ega samas ka mitte rõõmustada vilkuva lambi üle. Minu tegelik soov on, et pirn ei põleks heledalt mitte ainult täna, vaid ka 10 aasta pärast. Praeguste elektrihindade juures ning tänaseid kütuse ja tehnoloogia hindu arvestades ei ole see aga võimalik. See on väljakutse, mida tõenäoliselt üritatakse kõikjal Euroopas lahendada läbi täiendavate subsiidiumide. Tarbija maksab lõpuks arve kinni nagunii, ainult teisel kujul, et oleks ka 10 aasta pärast elektrijaamad elektrit tootmas. Võimsustasu maksmine elektrijaamadel kasutatava võimsuse eest on üks Euroopas kiirelt populaarsust koguv idee võitlemaks elektrijaamade demonteerimise vastu ja toetamaks uute jaamade ehitamist.
Eestigi ees on sama küsimus. Tõenäoliselt ei ole Eesti Energial selliste hindadega Narva Elektrijaamade täiskulu arvesse võttes mõtet elektri toota. Näiteks märtsi 17 esimese päeva kokkuvõttes oleme 58 protsendil tundidest olnud elektrit importiv riik. Eelmisel nädalal ületas tarbimine tootmise koguni 93 protsendil tundidest, keskmiselt jäi tootmine tarbimisele alla 144 megavatiga tunnis. See näitab, et elektri turuhind on olnud sedavõrd madal, et meie suured tootmisvõimsused pole pääsenud turule. Rääkimata veel eraldi teemast, kas Narva jaamad ikka maksvad üldse sisendite eest õiget hinda või subsideerib ühiskond jaamasid juba niigi näiteks läbi liiga madala põlevkivi hinna. Aga see selleks, ma ei tea seda täpselt ja sellesse arutelusse seekord ei laskuks.
Tahtsin kirjutada sellega seonduvast, nimelt elektrihinna käitlusest avalikus ruumis, ja sarkastilisena mõeldud pealkiri on pandud tähelepanu tõmbamiseks. Kui me näeme ühel tunnil 200 eurost elektrihinda megavatt-tunni kohta, siis loeme sellest rasvaste tähtedega pealkirju kõikides väljaannetes. Kui aga nädalate kaupa kogeme tunnihindu 20 euro tasemel, siis ei pane seda keegi tähele. Ma ei taha öelda, et pole kõrgeid hindu, vaid tahan rõhutada, et on ka madalaid hindu. Avatud elektriturul on nii madalaid kui kõrgeid hindu.
Aasta algusest kuni tänaseni on Eesti hinnapiirkonna keskmine hind olnud alla 33 euro. See on päris kindlasti madalam hind, kui võinuks olla praegu suletud turu hind Eestis. Mäletatavasti oli elektri reguleeritud hind 2012. aastal enne turu avamist tarbijale 30,7 eurot megavatt-tunni kohta. Selle aasta algusest on tegelik elektri tunnihind olnud koguni 57 protsendi ajast madalam, kui nimetatud omaaegne suletud turu hind. Need numbrid kinnitavad taaskord viie aasta eest tehtud otsuste õigsust. Elektrituru avamine on olnud edulugu, mille üle võime valehäbita uhked olla.
