Ukraina-Venemaa-EL gaasitehing

Kuigi paistab, et eile ei fikseeritud veel kolmepoolset kokkulepet Ukraina, Venemaa  ja EL-i vahel tagamaks talviseid gaasitarneid Ukrainasse ja läbi Ukraina Euroopasse, on siiski mõned huvitavad aspektid viimastest nädalatest, mis on jäänud silma.

Teatavasti on ca 30% EL-i gaasist pärit Venemaalt, sellest pool liigub läbi Ukraina. Näiteks 2009. aastal viimase Ukraina gaasitüli ajal käis EL-i tarnetest 80% läbi Ukraina. North Stream on Ukraina osakaalu vähendanud. Jõuame olemusliku vastuoluni, kas North Stream ja hetkel külmutatud South Stream on head või halvad. On ju hea kui Euroopa gaasitarbija kindlustunne gaasitarnete osas kasvab. Rohkem marsruute, suurem varustuskindlus. Aga ometigi me ütleme, et see ei ole hea? Sest tõenäoliselt kui ka South Stream töötaks, siis kui aktiivselt  EL tegeleks Ukraina-Venemaa gaasileppe saavutamisega kindlustamaks Euroopa tarbijatele gaasivarustus eelolevaks talveks? Otseste tarneahelatega mittesoosimisega kaitsevad Euroopa poliitikud iseendeid enda valijate eest, et need ei satuks Gazpromi lõksu. Põhimõtteliselt on Euroopa poliitikutel täna valijate mandaat toetada Ukrainat, sest see on neile endale eluliselt oluline. Kui see oleks vastuolus Euroopa tarbijate huvidega või see ei läheks üldse korda, kas siis ainult väärtuste põhiselt oleks EL valmis sellises mahus panustama väga segase vaidluse lahendamisse? Vaidlusse, mis toob esile Ukraina nõrkused ja Euroopa energiasolidaarsuse väljakutsed.

Kindlasti ei ole Venemaa ja Gazprom jõupositsioonil EL-i osas. Samas on nad seda Ukraina osas. Samavõrd, kui EL vajab Vene gaasi, vajab Venemaa gaasimüügi tulusid. Venemaa eelarves on õli/gaasi osa kokku ca 50%, õli seejuures küll märkimisväärselt tähtsam. Venemaale on EL gaasisõltuvuse vähenemine strateegiline  probleem.  Kui juba korra on investeeritud alternatiivsete kütuste kasutamisse ja Vene gaasist loobumisse, kuna gaas on kallis ja tarne ebakindel, siis ei ole protsessi enam kerge tagasi keerata. EL on võtnud mitmeid pikaajalisi meetmeid eelkõige tarne, aga gaasiriski kui sellise vähendamiseks üldse: energiasääst, taastuvad, LNG ja toruühenduste edendamine, hoidlate mahu kasvatamine, võimalik ühtne gaasiostu poliitika etc.

Kummastav on vaadata gaasi hindadega toimuvat. Oleme sisuliselt kogu selle aasta näinud gaasibörsi hindu tasemel 20 €/MWh. Võimalik Ukraina gaasikokkulepe tooks Ukraina hinna tasemele ca 27 €/MWh. Sama palju maksab gaas Saksamaal. Eesti piirihind oli septembris hinnanguliselt 32 €/MWh. Ühtne gaasiost ja gaasihinna lahtisidumine õli-indeksist peavad olema uue Euroopa Komisjoni prioriteetideks. Ka pikaajalistes gaasilepingutes kasutatakse hinnastamisel kasvavalt USA Henry Hub’i või Euroopa gaasibörside hindu, lisades transpordikulu. Loogika on sama kui elektriturul, kus on võimalik osta elektrit 100% börsihinna põhiselt. Enne kui ei saa vähegi transparentsemat ja likviidsemat gaasiturgu, on keeruline argumenteerida gaasi kasutamise poolt. Ka Eesti peaks olema eelkõige Eesti Gaasi kui dominantse gaasimüüja esmane huvi transparentne, paljude turuosalistega toimiv konkurentsiturg gaasile, sest vastasel juhul ei tarbi gaasi enam keegi.

Huvitav on jälgida Ukraina gaasihinna dünaamikat. Mullu maksis Ukraina gaasi eest 402 dollarit tuhande kuupmeetri kohta ja aasta alguses langes see Ukraina eelmise venemeelse valitsusega sõlmitud leppe järgi veel 269 dollarini. Kevadine valitsuse vahetus lennutas hinna 485 dollarini tuhande kuupmeetri kohta. Juunis katkes gaasitarne sootuks väidetava kuni viie miljardilise võla tõttu. Kui keegi paneb oma tootele suvalise hinna, saades aru oma jõupositsioonist ja ütleb, et sa oled mulle võlgu, siis see tundub täiesti tavalise väljapressimisena. Keskturul toimis ilmselt asi 90ndatel täpselt sama „ärimudeliga“.

Nüüd küsib Ukraina EL-ilt kahe miljardi euro suurust laenu oma eelarve toetuseks. Nüüd on küsimus, kes on see EL, kes peaks aitama Ukrainat ja selle kinni maksma. Küsimus on energiasolidaarsusest EL-i sees ja naabritega.  Kas Eesti peaks olema Ukrainaga solidaarne? Või mitte, kuna oleme ise Gazpromi diskrimineeriva hinnapoliitika ohvrid ja seega ei ole justkui õiglane meilt panust nõuda. See on küsimus, mis ajab veel paljud tülli ja selle arutelu käigus näeme veelkord, et mingit EL-i energiasolidaarsust pole olemas. Tahaks eksida.

 

 

This entry was posted in Energeetika. Bookmark the permalink.

Comments are closed.