Uue energeetikaaasta väljakutsed

Elame erakordselt etteennustamatul ajal. Energeetika on alati lähtuvalt mastaabi kõikehõlmavusest ja investeeringute pikaajalisusest vajanud arenguks stabiilsust. Varasemad aastakümned on seda ka heldelt pakkunud. Tänaseks on see kadunud, energiamajanduse areng toimub pidevate muutuste keskmes. Muutuv keskkond teeb valdkonna keerulisemaks, kuid samas põnevamaks kui iialgi varem. Veel kümnend tagasi oli energiamajanduse igav nagu tsemendi tegemine, kus peamine fookus oli majanduse kütustega varustatuse tagamisel. Nüüdseks on erinevate energiaallikate kasutusele võtmine, energiaturgude, tootmisviiside, energia transpordi ja tarbimise juhtimise arendamine ja innovatsioon muutunud üheks keskseks, eraldiseisvaks majandustegevuse valdkonnaks.

Energiamajandus muutub globaalselt. Samas on Eesti ja Balti riigid tõenäoliselt ka globaalses kontekstis kõige suuremaid muutusi ülihelikiirusel läbi tegev regioon. Miks? Esiteks, toimumas on energiaturgude avamine vabale konkurentsile ja hinnakontrolli kaotamine. Liikumine plaanimajanduselt turumajandusele. Teiseks, siinne energiapoliitika on Euroopa Liidu poliitika. Euroopa Liidu energiapoliitika on aga kliimapoliitika. Balti riigid peavad antud väljakutse vastu võtma suuresti amortiseerunud elektritootmise võimsustega. Otsuste langetamise suuremahuliste ja pikaajaliste investeeringute osas muudab keeruliseks olukord, kus Euroopa Liidu kliimaapoliitilise retoorika ja söe kasutamist reaalelus soodustava majanduskeskkonna vahel valitseb tohutu kuristik. Kolmandaks, energiajulgeoleku tagamiseks tuleb energiasüsteem ümber keerata idast läände – Venemaast lahti, Euroopaga kokku.

Eelneva valguses on alljärgnevalt pandud kirja mõned märksõnad, millel võiks 2014. aastal Eestis hoida silma peal.

BalticConnector koos GIPL (Poola-Leedu gaasiühendus) moodustavad Soome ja Balti riikide gaasiinfra arengu selgroo. Kui Klaipeda ujuv LNG terminal saab paika ja Inčukalnsi hoidlale on tagatud kolmandate osapoolte juurdepääs, siis muutuvad Eesti –Soome ja Leedu –Poola ühendused koos Balti riikide vaheliste ülekandevõimsuste suurendamisega kõige kriitilisemateks infrastruktuuri osadeks, loomaks eeldused ühtse regionaalse gaasituru tekkeks.

Desünkroniseerimine Venemaa ühendelektrisüsteemist ning lõimumine Mandri-Euroopa sünkroonalaga on strateegiline pööre Eesti tarbijate energiavarustuskindluse tagamisel. 2013. aastal lõpul selgunud uurimuse tulemusena on selline liitumine tehniliselt igati teostatav. Otsustuskohaks on, kas Kaliningrad ühineb koos Balti riikidega Euroopa sagedusalaga või mitte. Sellest otsusest sõltub see, millist tehnilist lahendust sünkroonala vahetamiseks kasutada. Teine suur küsimus on Leetu kavandatav Visaginase tuumajaam. Tänane jaama plaanitav ühikvõimsus (ca 1250-1300MW) on liialt suur ning selle ehitus muudab liitumise Euroopa sagedusalaga oluliselt kallimaks. Kui Leedu tahab tuumajaama ehitada, siis ei tohiks ühikvõimsus olla suurem kui 700MW ehk peaks olema võrreldav suurima süsteemielemendi – Nordbalt kaabel – võimsusega.

Eesti-Läti piiri elektrikaubanduse regulatsioonide edasiarendamine, mis maksimeeriks elektrivõrgu kasutamisest saadavat sotsiaalmajanduslikku kasu regiooni tarbijatele-tootjatele. 3. juunil 2013. aastal Eesti-Läti piiril rakendatud võimsuste allokeerimise meetod võimaldas maksimeerida ülekandevõrgu kasutamisest saadavat kasu. Eestis läks see tariifi alandamiseks tarbijale. Lätlased panid selle koheselt kõrvale kolmanda Eesti-Läti liini ehitamiseks.

Elektriturg Leedus ja Lätis. 2014 on kriitiline aasta, kas Läti ja Leedu asuvad täitma BEMIP plaanis võetud kohustusi, mida Eesti on punkt-punktilt teinud ja tänu millele oleme jõudnud oma turukorraldusega Põhjamaade tasemele, või mitte. BEMIP on teatavasti Balti energiaturgude ühendamise plaan, mis 2009. aastal kiideti heaks 9 riigi, sh Leedu peaministri ja Euroopa Komisjoni presidendi Barroso poolt. Plaanis fikseeriti täpne tegevuskava, mida teha selleks, et tekiks ühtne Põhja-Balti elektriturg. Esimene põnev samm on, kuidas Läti uus valitsus saab hakkama kodutarbija elektrituru avamisega 1.4.2014 (avamine on küll reservatsioonidega!).

Elektrikaubandus Venemaaga. Soome on astunud pikki samme elektrituru tihedamaks liitmiseks Venemaaga. Teemaks pole mitte ainult elektri import Venemaalt, vaid ka eksport Venemaale. Peale EstLink 2 oleme osa Soome elektriturust, täiesti loogiliselt peavad olema samad reeglid ka kolmandate riikide elektri impordi ja ekspordi suhtes. Mida see tähendab konkurentsile ja hindadele Soome-Eesti hinnapiirkonnas, kui Venemaaga oleks võimalik mõlemasuunaline kaubavahetus ca 2000MW?

Energiamajanduse arengukava menetlemine. Koostamisel on Eesti pikaajaline energiamajanduse arengukava 2030+. Arengukava esialgne versioon peaks valmima 2014. aastal. See on ilmselgelt dokument, mis peaks sõnastama olulised valikud energeetikas laiemalt kui ka elektrimajanduses kitsamalt: 1) kas tarbija varutuskindluse tagavad ainult Eesti asuvad tootmisvõimsused või vaatame ühendusi ja tootmist koos? 2) mis saab Venemaa ühendelektrisüsteemist desünkroniseerimisest? 3) Mis kütustel ja tootmisviisidel soodustame elektritootmist Eestis.

Konkurents Eesti elektriturul. 1. jaanuaril täitus Eestis aasta aega avatud elektriturgu. Turu avamisega võib rahule jääda, kuigi domineeriva müüja turuosa on toimiva konkurentsituru jaoks endiselt liiga suur. 2014. aastal  võib ajendatuna  EstLink 2 käikuandmisest ja turgude tihedamast integreerimisest tõenäoliselt näha turul aktiivsemalt uusi müüjaid. Sellele viitas ka reitinguagentuur Moody’s Eesti Energia reitingu alandamise otsuses.

EstLink 2 ja avariireservelektrijaam. EstLink 2 töötab hetkel veel testžiimis. Alates veebruarist peaks ühendus tulema üle Eleringile ja Fingridile. Juba testiperiood on kinnitanud ühenduse vajalikkust – elektrit liigub Eesti ja Soome vahel varasemast enam. Viimane etapp EstLink 2 projektist on Tallinna lähistel Kiisas asuva avariireservelektrijaama teise osa käiku andmine, mille järel kaob 140MW piirang kaablil suunal Soomest Eestisse.

Euroopa Liidu ühishuviprojektid. Eestil on kaks suurt energiaprojekti EL eelarvesse  — Eesti-Läti kolmas elektriühendus ning gaasiühendus Soomega (BalticConnector) koos LNG terminaliga. Esimene on vajalik nii elektrikaubanduse piirangute kaotamiseks Balti riikide vahel kui ka loomaks võimalust Eesti lahtiühendamiseks sünkroontööst Venemaa elektrisüsteemiga ja liitmiseks Kesk-Euroopa sagedusalaga. Teine on vajalik ühtse regionaalse gaasituru loomiseks ja on suuresti eeldus LNG-põhise alternatiivse gaasivarutuse tekkimiseks regiooni. Lisaks on olulised meie jaoks nii gaasi- kui elektriühendused Leedu ja Poola vahel.

Ühtse Soome-Balti gaasituru loomine. Kogu gaasiinfra parendamisel ei ole mingit mõtet, kui ei ole ühtset regionaalset gaasituru korraldust, et oleks võimalik näiteks müüa gaasi Leedust Eestisse või vastupidi.

LNG laevakütusena Läänemerel. Väävli piirangute jõustumine laevadele on pannud kihama Lääne- ja Põhjamere punkerdamise turu, mille mahtu nähakse aastal 2030 mahus 8-10 miljardit kuupmeetrit, mis on võrreldav tänase Balti riikide ja Soome aastase gaasitarbimisega. Väikeste LNG terminalide rajamisotsuseid regiooni tuleb järjest (Göteborg, Soome terminalid, Gazpromi terminalid jne) ja need hakkavad varem või hiljem mõjutama gaasituru arengut ka maismaal.

Kliimapoliitika tulevik Euroopas ja maailmas. 22.01 tuli Euroopa Komisjon välja 2030+ kliima ja energia eesmärkidega. Kahjuks see paber ei anna vastust, kuidas ületatakse Euroopas kuristik energiapoliitika retoorika ja tegelikkuse vahel? Euroopa energiapoliitika retoorika on olnud kantud kliimapoliitikast, samas madalate CO2 hindade taustal on üha enam sütt ahju aetud. Ilmselgelt on aga segadus Euroopa Liidu ja 28 liikmesriigi energeetikapoliitikate käsitluse vahel läinud ühtse Euroopa energia siseturu jaoks hoomamatult laiaks. Tekkinud segadus ohustab täiesti tõsiselt Euroopa tarbijate varustuskindlust ja elektrisüsteemi töökindlust.

Euroopa elektri ja gaasi ühised võrgueeskirjad on Euroopa kolmandast energiapaketist ja ühtest Euroopa elektri-ja gaasiturust lähtuvalt arendatav energiasektori reeglite kogum, mis vastuvõetuna muutub liikmesriikidele siduvaks seaduseks. 2014. aastal pidanuks esialgse kava kohaselt rakenduma Euroopa Liidu ühtne energia siseturg. Millal ja kas üldse need sellisel otsekohalduval kujul rakenduvad, ei tea täna keegi.

EURUBY on Venemaa, Valgevene ja Euroopa Komisjoni vaheliste läbirääkimiste protsess Balti riikide ja kolmandate riikide süsteemide tehnilise koostoime tagamiseks kuni  desünkroniseerimiseni. Eelmisel nädalal tuli Venemaa alaline esindaja Euroopa Liidus Vladimir Chizhov välja ettepanekuga sünkroniseerida Euroopa ja Venemaa süsteemid tervikuna, siis saaks Balti küsimuse kohe hoobilt lahendatud.

Regionaalne LNG terminal. Läänemereäärse regionaalse LNG terminali asukoht on  jätkuvalt lahtine. Seni pole otsust tulnud ka Euroopa Komisjonist. Eesti on seni eelistatud Paldiski terminali, mis on lähtunud BalticConnectori marsruudist. Kui BC kukub ära, siis ilmselgelt väike terminal, mida teenindatakse laevadega, on mõistlik rajada Muugale.

Gaasi põhivõrgu eraldamine. Vastavalt maagaasiseadusele peab eraldamine sellel aastal aset leidma. Avalikku infot on vähe. Teame vaid, et omanikud on astunud vastavasuunalisi samme, viies gaasi põhivõrgu omandi teise firmasse, mille omanikud kattuvad Eesti Gaasi omanikeringiga.

Põlevkivienergeetika. Kas põlevkivist toodetud elekter üldse mahub tulevikus Põhja-Balti ühtsele elektriturule? Või läheb kogu kivi õli tootmiseks? Ja kui läheb, kas siis tekkivast uttegaasist hakatakse tootma elektrit? Eesti Energia on käinud välja, et 2030. aastal oleks maksimaalne uttegaasi ja kõrvalproduktide kogus kütusena 1800 MW ning elektrilise netovõimsusena 720 MW. Ca 700MW uut tootmisvõimsust muudaks pilti siinsel elektriturul oluliselt.

Subsiidiumid elektritoomisele. Mitmel pool arenenud maailmas, eriti näiteks Saksamaal ja UK-s, on käimas aktiivne diskussioon otsestest või kaudsetest toetustest nii taastuv-, fossiil- kui tuumajaamadele. Lisaks siis vajadus hakata eraldi toetama veel reservvõimsusi hoidmaks võrgu töökindlust neil hetkedel, kui tuul ei puhu või päike ei paista. Ühed toetused on viinud vajadusele teiste toetuste järele. Eestis on tasude alandamise eelnõu juba 2012. aastast parlamendis, oodates Euroopa Komisjoni riigiabi teemalist otsust.

Eesti-Läti kolmas liin. Kõige suurem takistus Läti ja Leedu elektridefitsiidi katmisel Põhjamaades ja Eestis toodetud elektriga on ülekandevõimsuste puudujääk. Füüsiliselt on Eesti-Läti vahel ühendusvõimsusi 600 megavatti. Balti süsteemihaldurite kokkulepe võimaldab elektrit üle kanda võimsusega 900 megavatti, kuid EstLink 2 käivitamise järel on sellest Läti-Leedu defitsiidi katmiseks selgelt vähe. Balti turu integreerimiseks tuleb välja ehitada Eesti-Läti kolmas ühendus. Liin võiks valmida kümnendi lõpul. Aga liini pole mõtet rajada, kui Balti elektriturul riigid tegutsevad nagu luik, haug ja vähk Krõlovi valmis.

Elektrijaamad Balti riikides ja ümbruskonnas. Kas ja mis tingimustel keegi Euroopa Liidus elektrijaamu ehitab? Ühe meetmena on Euroopas  kõneks võimsuste turu käivitamine, mis annaks uut hingamist fossiilkütustel põhinevatele elektrijaamadele. Mis saab uutest tuumajaama projektidest Leedus, Valgevenes, Kaliningradis ja Loode-Venemaal?

Ühine elektriarve. Alates elektrituru avanemisest 1. jaanuaril 2013 saavad paljud Eesti elektritarbijad elektri ja võrguteenuse kohta eraldi arved. Müüjate võrdse kohtlemise tagamiseks ning tarbijate asjaajamise lihtsustamiseks tuleb luua võimalused ühtse arve esitamiseks. Elering on valmis pakkuma Andmelao abil vastava tehnilise lahenduse, kui vastavad täpsustused regulatsioonides saavad paika.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

This entry was posted in Energeetika. Bookmark the permalink.

Comments are closed.