Kliimapoliitika globaliseerumine

Panin eelmisel nädalal endale kirja mõned mõtted lugedes uudiseid Hiinast ja USA-st seoses CO2  emissiooni vähendamiseks pakutavate meetmetega. See disclaimer on oluline, sest paljuski need kattuvad selle nädala The Economistis avaldatud sõnumiga: üksikute riikide meetmed on head, kuid mitte piisavad ja tekitavad hulga moonutusi riikide vahel.

Vaja on globaalset käsitlust, kuna probleem ise on globaalne ja efektiivne lahendus saab olla samuti ainult ülemaailmne. Parim näide moonutustest on ETS (EL-i heitmekoodi kaubanduse süsteem) mõju EL-is – tootmine on kolinud Hiinasse, kus sama toote tootmiseks emiteeritakse veelgi enam kasvuhoonegaase. Või lihtne näide potentsiaalsest riskist, kus elektritootmine kolib Venemaale ja sama või suurema saastega elekter eksporditakse EL-i tagasi. (Näiteks hetkel InterRao surub alalisvoolu ühenduse ehitamist Kaliningradist Saksamaale, mis võiks olla näiteks carbon leakage’i koht elektrienergia siseturule Euroopa südames) Mõju globaalsele kliimale ei vähene, pigem suureneb. Kliima ei tunnista riigipiire. Riikide või riikide blokkide põhine lähenemine ei tööta. Reostus kolib lihtsalt piiride taha, taotletav tegelik efekt jääb saavutamata.

Tarbimise, st lõpptoodete CO2 sisalduse põhine maksustamine moonutaks kõige vähem konkurentsi, tagaks võrdsed mängureeglid globaalselt, annaks õigeid investeerimissignaale ettevõtjatele. Ja oleks kõige mõjusam. Kes rohkem tarbib, maksab rohkem. Oleks ka osaliselt aus arenenud ja areneva maailma käsitluses. Lisaks aitaks riike kenasti ka valitsussektori eelarvete finantseerimisel. Nagu kogu arenenud maailma raskused eelarvete konsolideerimisel kinnitavad, peavad riigid maksustruktuuri muutma ja maksubaasi laiendama. See tähendab tõenäoliselt tarbimise, ressursside ja saastamise kõrgemat maksustamist. Varem või hiljem tänase Euroopa Komisjoni põhiidee-laadne ettepanek – CO2 ja energiasisalduse järgne energiakandjate maksustamine – leiab toetust.

Euroopa Parlamendi selle nädala hääletus on oluline. Positiivse otsuse puhul annab see tugeva signaali EL-i valmisolekust mitte loobuda 2030/2050 seatud ambitsioonikatest keskkonnaeesmärkidest. Eelmine parlamendi otsus lükata tagasi EK ettepanek ETS-i tõhustamiseks oli kehv signaal turule. Tekitaks hulga segadust juurde. Seepärast on mõistetav isegi energeetika sektori tugev toetus parlamendi hääletusele CO2 kaubeldavate emissiooni ühikute arvu vähendamiseks, toetamaks nende hinda. Näiteks 17. juuni Põhjamaade energiatööstuse ühisavaldus EL-i parlamendile toetamaks saavutatud kompromissi ETS-i tõhustamiseks. 75% Põhjamaade turuosalisi, sh Dong, Fortum, Statkraft, SwedEnergy, Vattenfall jt olid allakirjutanute hulgas.

Turuosalised vajavad investeerimiseks selgust. Kui mu maailm järjest enam tuleb CO2 vähendamise teemaga kaasa – Austraalia, Lõuna-Korea, USA, Hiina jne, siis oleks EL-il rumal loobuda kliimapoliitika globaalse eestvedaja positsioonist. Seal on Euroopa ettevõtjatele ka palju ärivõimalusi peidus.

Kaks meeleolu loovat sammu eelmisest nädalast kahelt maailma suurimalt kasvuhoonegaaside emiteerijalt.

Obama poliitiline deklaratsioon USA tegevustest kliima muutuste leevendamiseks oli lühike, deklaratiivne, kuid siiski suunda näitav. Sisuliselt oli see samm söe kasutamise piiramiseks elektritootmises, mille osakaal tänu kildagaasile on USA-s niigi kiirelt kahanenud. Plaan on seada elektrijaamadele piirangud CO2 emissioonide osas, seda nii uutele kui olemasolevatele jaamadele. Lisaks hulga muid meetmeid. Need on leitavad näiteks siit http://www.whitehouse.gov/sites/default/files/image/president27sclimateactionplan.pdf. Uued reeglid peaks lõplikult kehtima hakkama 2015. aastal, tagamaks Obama lubaduse saavutamist kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamiseks 2020. aastaks 17% alla 2005. aasta taset.

Teine meeleolu loov samm oli Hiina kavatsus käivitada Shenzhenis CO2 kvoodikaubanduse pilootprojekt, kaalumaks rahvusliku kvoodikaubanduse süsteemi loomist 2015. aastast alates. Hiina eesmärk on majanduse CO2 intensiivsust 2020. aastaks vähendada 45% 2005. aasta tasemest.  Shenzhenis rakendatav süsteem on üsna sarnane Euroopa omale. Ettevõtetele väljastatakse kvoodid. Kui ettevõttel neid üle jääb, on võimalik kvoot turul maha müüa ning puuduv kvoot tuleb turult juurde osta. Samas loodavad hiinlased välistada Euroopas kvoodikaubanduses tehtud vigu.

Kokkuvõttes, Eestile on oluline jälgida, kuhu suunas kogu kliimapoliitika Euroopas ja globaalselt liigub, mõistmaks, kuidas, milleks ja MILLAL on kõige paremini võimalik meie enda rikkust, põlevkivi kasutada.

FT andmetel on 20% globaalsetest emissioonidest, 880 miljonit elanikku on hõlmatud 60 erineva rahvusliku emissioonikaubanduse süsteemidega.

This entry was posted in Energeetika. Bookmark the permalink.

Comments are closed.