Eelmisel nädalal Interfaxi kaudu maailma jõudnud uudis Rosatomi juhtkonna (mõnede allikate kohaselt Putini?) korralduse kohta asendada Kaliningradi planeeritavas Balti Tuumaelektrijaamas kaks algselt 1150 MW võisusega planeeritud reaktorit 640 MW ja 40 MW reaktoritega tähendab selle projekti formaalset lõppu omapärasel humoorikal moel. Vähemalt kui Interfaxi lugeda. Venelased peavad peenest huumorist lugu. Kas 40MW tuumaelektrijaam on kai ääres seisev aatomiallveelaev? Venemaal on väikesed reaktorid olemas, kuid et nende toodetud elekter võiks olla hinnalt isegi samas suurusjärgus tänaste elektrihindadega turul, on huumor. Iseenesest võiks küsida, huumor kelle üle? Euroopa Liidu, Leedu tuumaprojekti üle?
Iseasi, kas see projekt on üldse kunagi eksisteerinud enam kui paberil. Aga „pabertiigrina“ on see projekt külvanud segadust piisavalt. Ja ilmselt sellega seatud eesmärgid täitnud. „Tuumajaam“ on oma töö teinud, jaama decommissioning võib alata.
Balti riikidele/Poolale on see vaatamata kõigele hea uudis, mis:
- teeb Vene ühendenergiasüsteemist desünkroniseerimise odavamaks ja lihtsamaks;
- lõpetab nii TYNDP kui Euroopa Liidu-Venemaa energiadialoogi raames peetava võitluse kahe uue 330kV õhuliini ehitamiseks Kaliningradist Leetu;
- võimaldab vältida Vene subsideeritud elektrit EL-i turul ja seega tulevikus ehitada lihtsamalt EL-is uusi tootmisvõimsusi;
- on keskkonna ja eelkõige ohutuse seisukohalt kogu siinse regiooni rahvale kergenduseks. Üks tohutu potentsiaalse mõjuga riskiallikas Läänemere regioonis vähem.
Kindlasti tuleb aga jätkuvalt positsiooni hoida, et me ei näe vajadust uute ühenduste ehitamiseks Leedu-Kaliningradi või Poola-Kaliningradi vahele. Seni, kuni neid ühendusi ei ole, ei teki kellelgi ka ideed seda projekti uuesti üles soojendada.
