Tuumajaamad ümber Baltikumi

Mind ajendas seda postitust kirjutama kaart, mis tähistab tuumajaama projekte ümber Balti riikide. Ja lisaks muidugi meie „oma tuumajaama projekt“ Leedus. Millest olen korra kirjutanud (Visaginas ja Kesk-Euroopaga liitumine vastanduvad) ja millega on teine mure. Aga see on teine teema ja sellest kunagi hiljem.

Sosnovõi Boris asuv tuumajaam ei ole kaugeltki ainus töötav/kavandatav tuumajaam regioonis. Rosatom plaanib ehitada Leningradi tuumajaama kaks uut reaktorit, kahe reaktoriga Balti tuumajaama Kaliningradi, Valgevenesse Ostrovetsi kaks uut 1200MW reaktorit, lisaks toimiv tuumajaam Smolenskis. Kõik eelnevalt nimetatud uued Rosatomi poolt ehitatavad reaktorid on AES-2006-tüüpi survevee reaktorid, mida pole nähtud mujal töötamas kui Rosatomi sõnul Hiinas Tianwanis. Lisaks siis poolakate kohustus EL-i keskkonnanõuetest lähtuvalt sulgeda ca 5GW söejaamu, mis neil on plaan osaliselt asendada tuumajaamadega. Leedu tuumajaamas siis plaanis 1+1 reaktorit ühikvõimsusega 1350MW, lisaks Soome tuumajaamad, Rootsi tuumajaamad. Üsna rikkalik loetelu jaamadest.

Kõigi nende projektide realiseerumisel muutub Läänemere regioon senisest oluliselt intensiivsemaks tuumaelektri tootmise piirkonnaks. Nagu teame, üldine trend maailmas on pigem tuumaelektri, vähemalt ajutine, taandareng.

Tuumaelektrijaamade silmus Balti riikide piiri taga illustreerib olukorda, kus Kesk-Euroopas on elektri hind kõrge, Saksamaal tuumajaamad suletakse (lisaks tuumajaamade sulgemisele veavad hinda ülesse kõrge gaasihind Euroopas ja kliimapoliitika oma erinevate meetmetega), mujal uusi ei ehitata ja elektritootmine kolib kolmandatesse riikidesse (loe Venemaa, sh Kaliningrad, Valgevene, rohkem all lõunas Ukraina) otse EL-i piiri, st Balti riikide piiri taha. Sisuliselt pannakse tuumajaam (avalik arvamus pole teema, madalamad standardi nii ohutuse, keskkonna, jm osas), söejaam (pole CO2 hinda, vähemkoormavad keskkonnamaksud), gaasijaam (gaasihind on reguleeritud ja madalam eksporthinnast) EL-i piiri taha ja eksporditakse elekter Euroopa Liitu. Kulud on kolmandate riikide omad, tulud Kesk-Euroopa hinnataseme põhised. Seda mudelit võiks mõneti kirjeldad kui senist, õnneks LNG ja kildagaasi tõttu muutuva, Euroopa gaasituru toimimise mustri kopeerimist.

Kõik eelnevalt nimetatud jaamad hakkavad ühte või teistpidi mõjutama, kas meie elektriturgu või elektrisüsteemi toimimist, või mõlemat. Ja kui Kesk-Euroopas võib tunduda tuumajaamade „küüditamine“ kuskile kaugele Venemaale okay lahendusena, saab „oma õuelt ära“, siis kahjuks meie jaoks kõigist nendest jaamadest lähtuvad riskid on vähemalt osaliselt „meie õuel“. Aga ega meil palju muud teha ei ole, kui mitte lasta EL-i standarditele mitte vastavalt toodetud elektrit üle EL-i piiri ja uskuda, et EL-i standardid on piisavad tuumajaamade ohutuks käitamiseks EL-i sees.

PS. Mina ei ole tuumajaamade vastu. Vastupidi, tuumajaamad on üsna mõistlik lahendus energianõudluse rahuldamiseks. Peame aga Eesti huvid defineerima, kuidas me kujundama Euroopa Liidu positsiooni kolmandate riikide tuumajaamade projektide ja nende jaamade ühendamise suhtes Euroopa Liidu energiaturuga.