1. augusti öösel tegid venelased paar lühiajalist katset hoida Kaliningradi elektrisüsteem eraldatuna töös. Mina isiklikult ei usu, et Balti riike on võimalik kunagi desünkroniseerida Venemaa ühendenergiasüsteemist ja liita Kesk-Euroopaga ilma Kaliningradita. Eriti kui eelmises postituses kirjutatud Balti tuumajaam sinna ehitatakse. Isegi tänased soojuselektrijaamade plokid (2×450 MW) on Kaliningradi jaoks liiga suured, rääkimata tuumajaamast. Kõik need probleemid, mis on Balti riikides kui väikeses energiasüsteemis suurte tootmisseadmetega, korduvad seal veel oluliselt võimendatumana. Alates primaarreguleerimise reservide puudumisest.
Seega kogu lugupidamise juures Leedu energiaminister Arvydas Sekmokase suhtes ei saa ma kahjuks jagada tema optimismi – “In fact, such testing may mean that Russia is starting preparations for the desynchronization of the Baltic countries’ electricity systems from Russia’s IPS/UPS system as it understands the strategic goal of the Baltic countries to function synchronically within the continental European grid”. Vaid pigem pakun välja kaks alternatiivsemat ja pragmaatilisemat tõlgendust:
1. Leedu, Läti, Valgevene moodustavad suure defitsiitse tootmisega piirkonna ja Kaliningrad on seal nende taga. Kindlasti võiks olla huvitav teada, kui toimuks nende süsteemide kustumine, kas siis oleks võimalik Kaliningrad eraldada.
2. Potentsiaalselt on õhus Balti riikide desünkroniseerimisel tekkiv konflikt venedega ja küsimus on nende võimalustest ühepoolselt Balti riike survestada desünkroniseerimisest loobuma ilma Kaliningradi oluliselt mõjutamata. Seni on olnud valitsev usk, et Kaliningrad sõltub Balti riikide võrgust. Tänu sellele läks meil ilmselt elektrivarustusega võrreldes mitmete teiste endise Nõukogu Liidu liiduvabariikidega ka ilma liigsete ekstsessideta kriitilistel 90ndatel. Kindlasti võiks olla tahe teada saada, kas ja kui palju ikka sõltub Kaliningradi elektrisüsteem Balti riikidest.