Seoses külmade ilmadega on mitmed Euroopa riigid (Slovakkia, Austria, Itaalia, Ungari jne) teatanud Venemaa gaasitarnete vähenemisest, vaatamata Gazpromi ja Medvedevi lubadustele täita kõik oma kohustused Lääne-Euroopa partnerite ees. Hetkel ei ole see probleem, sest Euroopa on peale 2009 Vene-Ukraina gaasikriisi investeerinud nii täiendavatesse hoidlatesse kui võimalustesse eelkõige Kesk- ja ida- Euroopat varustada gaasiga lääne poolt. Ma ei tea, kas meie oleme Kremli jaoks Lääne-Euroopa või mitte, kuid jätkuv külm rõhutab veel kord gaasituru arendamise olulisust, tagamaks ka 30-kraadise pakasega gaasitarnete piisavuse. Gaas moodustab Eesti energiaportfellist ca 10%, kuid soojatootmiseks kasutatakse gaasi 50% ulatuses.
Eesti peamine gaasitarnete pudelikael on Eestis, Lätis ja Loode-Venemaal üheaegse tiputarbimise korral Läti maaaluse gaasihoidla väljundvõimsus. Teisisõnu gaasi ei saa hoidlast nii kiiresti kätte kui on tarvis. Kogu gaas jõuab talvel Eestisse ühest hoidlast, ühe toru kaudu. Kinnitamata andmetel on talvedel 05/06, 09/10 ja 10/11 Eesti tarbijad olnud väga ligidal reaalsele defitsiidile. Eestis endas on gaasi täpselt nii palju, kui on gaasi Eesti Vabariigi territooriumil asuvas gaasitorustikus. Kõik see kokku tähendab Eesti gaasivarustuskindluse koefitsienti ca 0,6 (1< on rahuldav) ja tänast olukorda, kus varustuskindlus pole tarbijatele nõutaval tasemel tagatud. Mul ei meeldi see olukord isegi isiklikult tasandil, mina kütan gaasiga.
Kui tulevikus nõudlus gaasile Loode-Venemaal kasvab (Peterburgi regiooni omatarve kasv, täiendav eksport nord streami kaudu) ja pakkumine väheneb (uute gaasiväljade arendamine on jätkuvalt kõvasti planeeritust maas), siis ei ole meil põhjust muretseda gaasi varutuskindluse pärast mitte kellegi pahatahtlikkusest tulenevalt, vaid normaalsest turumajandusest lähtuvalt. Gaasi lihtsalt ei jätku kõigile. Või kindlasti ei jätku tänase hinnataseme juures. Mis tähendab puht gaasi hinna fundamentaalteguritest lähtuvalt, et kuni 2015. aastani kehtivad Gazpromi hinnad Eestile ei ole õige referents tulevaste gaasihindade määramisel. Seega kui Eesti ühiskond näeb maagaasis energiaallikana potentsiaali, siis peame aktsepteerima nii energiajulgeoleku kui varutuskindluse kaalutlustel vajadust enda gaasi strateegilise julgeolekuvaru ja alternatiivsete tarneahelate loomiseks. Ilma riigi vedava rollita infrastruktuuri ja gaasituru arendamisel seda ei teki.