Gaasi pakkumise programm (gas release programme)

Eile jäi silma alljärgnev uudislõik Leedu Vabariigist.

“In the nearest future, the Government will consider a resolution, which will oblige the Ministry to prepare the Liquefied Natural Gas Terminal draft law by 20 March. It will provide that not less than 25% of the total natural gas amount required for the country will have to be consumed from the LNG terminal.”

Sisuliselt on tegemist gaasi pakkumise programmi (GPP) erivormiga. Midagi analoogset rakendab ka näiteks Singapur eesmärgiga mitmekesistada gaasitarneahelaid (määrates mahuprotsente palju võib gaasi tarnida ühest allikast) ning seda oleme antud riigi näitel isegi kaalunud.

Ma ei ole lõpuni kindel, et Eesti peaks päris seda teed minema ja määrama seadusega palju ühest või teisest allikast võiks gaasi tarnida lõpptarbimise suhtes, kuid klassikaline GPP võiks Eestis täitsa töötada.  Klassikaline GPP kujutab endast monopolilähedases seisundis oleva gaasi tarnija kohustust pakkuda gaasi oksjonil. Oksjon on suunatud eelkõige kommertsklientidele (gaasi hulgimüüjad, kes ostavad gaasi edasimüügi eesmärgil) ja tööstuslikele klientidele, kes tarbivad gaasi suures mahus oma tootmises (nt elektri- ja soojatootjad).

Eesmärk on tõsta gaasi hulgimüügituru likviidsust olukorras, kus gaasi tarneid haldab vaid üks ettevõte, kes omab gaasi müüjaga pikaajalist lepingut, ja alternatiivsed tarneallikad puuduvad. Eestis siis kontrollib nii ühel kui teisel pool Eesti-Vene piiri toimuvat Gazprom. Meil tekitaks see olukorra, kus loogiliselt võttes hakkaksid näiteks elektriga kauplejad  kauplema ka gaasiga. Tegemist on iseenesest ajutise meetmega, mida rakendatakse alternatiivsete tarnekanalite tekkimiseni või seni, kuni tarnija omab tootjaga ainuõiguslikku lepingut selleks, et luua konkurentsile avatud turu struktuur.

Mõnedes riikides on kasutatud GPP’d seadusesse sissekirjutatuna või riiklike regulaatorite poolt kujundatult osana laiemast gaasiturgude avamise programmist (nt UK-s; Hispaanias, Itaalias). Mõnedes riikides on seda rakendatud koondumise kontrolli või konkurentsiõiguse rikkumise juhtumite puhul, seades GPP asjaomastele ettevõtjatele kohustuseks näiteks koondumisele loa andmise tingimusena või trahvist pääsemise tingimusena (nt Prantsusmaa, Saksamaa, Austria, Ungari).

GPP läbi oksjonile pakutava gaasi kogus peaks olema piisav, et võimaldada osaleda kõigil mõjutatud turgudel tegutsevatel potentsiaalsetel ostjatel, mitte ainult teatud klientide kategoorial. Eestis võiks see protsent samm-sammult suureneda, näiteks alustades 5%-st ja jõudes 25%ni.

Hinna küsimus on kõige põnevam. Pakutava gaasi hind peaks olema selline, mis võimaldab gaasi ostvatel hulgimüüjatel tarnijaga gaasi hulgi- ja jaemüügiturgudel konkureerida. Hinna määramiseks on kasutatud alusena näiteks kaalutud keskmist gaasi maksumust, kusjuures alghind on määratud nt 5%-lise allahindlusega.

Eesti puhul müüb täna Gazprom Eestisse gaasi õlihinna põhiselt. Samas Saksamaal ja mujal EU riikides nõudsid sealsed ostjad 10-15% gaasi koguste sidumist gaasibörsi põhiste hindadega. Omaette küsimus on miks Eesti Gaas analoogseid samme ei astu. See selleks. Kuid miks mitte siduda GPP kaudu müüdav gaasi hind osaliselt samuti Euroopa gaasibörside hindadega? See võimaldaks koheselt saada Eesti tarbijal osa torugaasi ja Euroopa gaasi spot hindade erinevast liikumisest  – kord on odavam üks, kord teine. Tarbija võidab.

This entry was posted in Energeetika. Bookmark the permalink.

Comments are closed.