EL energeetikapoliitika ärivõimalused

Euroopa Komisjon avaldas paar nädalat tagasi energeetika tegevuskava aastani 2050 (Energy Roadmap 2050). Dokument iseenesest midagi väga uut välja ei pakkunud ja põhimõtteliselt kinnitab see senise  Euroopa kliimapoliitikast juhitud energeetikapoliitika jätkumist eesmärgiga kasvuhoonegaaside taset vähendada 2050. aastaks 80-95% alla 1990. aasta taseme. See on esimene Euroopa energeetikapoliitika raamdokument peale Durbani kliimakonverentsi ja demonstreerib jõuliselt EL-i pühendumust jätkata ambitsioonika CO2 heitmete vähendamise poliitikaga saavutatud kokkulepete valguses.

Samas dokumendi lause – tulevikku ennustada on võimatu ( forecasting the long-term future is not possible) – võtab teisalt hästi kokku ebamäärasuse konkreetsete lahenduste osas, mis eelnevalt nimetatud eesmärgi saavutamiseks tuleb rakendada.  Komisjon ise möönab, et seni rakendatud meetmete realiseerumisel saavutatakse maksimaalselt pool soovitud emissioonide vähendamisest. Ebamäärasusi on palju – toornafta kasutatavate reservide mahud, kildagaasi mõju, süsiniku püüdmise ja ladustamise süsteemide kommertskasutuse võimalikkus, tuumaenergia tulevik, kolmandate riikide kliimapoliitika jne.

Vaatamata paljudele ebamäärasustele EL-i ja globaalselt tasandil süvendab avaldatud tegevuskava siiski vajadust Eesti energiamajanduse arengukava värskendamiseks. Meil on vaja ehitada sild tänase põlevkivipõhise Eesti energeetika ja EL-i kliimapoliitikast juhitud energeetikapoliitika vahele. Mida kauem me käsitleme kogu Eesti energeetikat läbi põlevkivi prisma, seda kallimaks see ühiskonnale läheb. Täna tehtavad investeeringud on elueaga 40+ aastat ja me peame suutma asetada rajatavad tootmise-ülekande-tarbimise investeeringud aastasse 2030 või 2050. Seega tuleb investeerida mitte niivõrd mineviku kogemuse vaid tulevikuvisiooni põhiselt tegemaks õigeid asju 20-40 aasta perspektiivis.

Oleme seni käsitlenud Eesti ühiskonnas Euroopa energiapoliitikat eelkõige kui probleemi Eesti jaoks (põlevkivist lähtuvalt), aga keeraks pildi täiesti teistpidi ja vaataks, millised uusi võimalusi see pakub äritegevuseks. Üks oluline põhjus, miks Euroopa „roheline“ energiapoliitika nii jõuliselt edasi rühib, on kiirelt välja kujunenud tugeva lobby-võimega tööstussektor Euroopas, mis põhineb „uuel“ energeetikapoliitikal. Antud poliitilisse suunda on nii erinevate kapitalimahukate tööstusharude kui ka valitsuste poolt juba liiga palju raha investeeritud, et sellest kergekäeliselt loobuda.

Eelnev võiks anda meie ettevõtjatele kindlustunde selle poliitikaga kaasa minna ja sellesse investeerida kartmata põhimõttelisi muutusi valitud suunal. Seega peaks antud dokumenti lugema pilguga, mis uusi ärivõimalusi võiks antud poliitiline raamistik pakkuda 500 miljoni elanikuga EL turul.

Mida võiks tähele panna planeeritud meetmete rakendamisest:

  • Elektri osakaal energiabilansis ligi kahekordistub 2050. aastaks, kuna see asendab oluliselt seni transpordis ja soojamajanduses kasutatavaid kütuseid.
  • Energeetikaga seotud kogukulud ühiskonna jaoks jäävad põhimõtteliselt samaks võrreldes praeguste poliitikate jätkumisega. Suurenevad kapitalikulud, kuid vähenevad kulud kütustele. Seda põhjusel, et odava energia (tuul, laine) kasutuselevõtmiseks, salvestamiseks, ülekandeks ja tarbimise juhtimiseks on vaja palju investeerida. Sisuliselt raha, mis täna läheb õli ja gaasi eksportijatele Araabias, Venemaal ja mujal, jääb tulevikus Euroopasse ja me sõltume vähem primaarkütuste tarnijatest.
  • Ainuüksi 2020. aastani tuleks elektri- ja gaasisektoris investeerida 1 triljon eurot. Euroopa Komisjoni poolt tutvustatud Euroopa infrastruktuuri paketis on järgmiseks eelarveperioodiks planeeritud 9,1 miljard eurot. Seega, mida turupõhisemad ja vähem Euroopa kaasfinantseerimist nõudvad on projektid, seda paremini need „lendavad“.
  • Elektri salvestamise võimalused tuleb arendada välja turupõhiselt, mitte elektrisüsteemi juhtimise vahendina süsteemihaldurite poolt.
  • Elektri hind ja lõpptarbijate energiakulud peaks hakkama vähenema alates 2030. aastast.
  • Energiaturud muutuvad oluliselt likviidsemaks, turud diferentseeritumaks, hinnad oluliselt dünaamilisemaks. Muutuma peavad energiaturgude toimimise põhimõtted, et väga madala marginaalkuluga tootmise (tuul, päike) balansseerimiseks oleks siiski tagatud investeeringud tasakaalustavatesse meetmetesse (kiiresti käivitatavad jaamad, energiasalvestamine, tarbimise juhtimine). Näiteks, elektriturgudel võib see tähendada tunniselt kauplemisperioodilt 15 minutlisele perioodile liikumist; elektribilanssi tagavate jaamade turul hoidmiseks energia- ja võimsusturgude eraldamist. See tähendaks oluliselt enam võimalusi erinevat tüüpi generaatoritele turul tegutsemiseks.
  • Koos elektriga kasvab gaasi osatähtsus üleminekul taastuvenergiale.
  • Kui elektroenergeetikas ei ole viimased 40-50 aastat toimunud suuri revolutsioone, siis täna näeme massilist infotehnoloogia rakenduste kasutusele võtmist elektrimajanduses.
  • Hoonetele ja seadmetele esitatakse kõrgendatud energiasäästu nõuded. Tulevikus peavad hooned olema võimelised enam energiat tootma kui tarbima.
  • Süsiniku püüdmise ja ladustamise (CCS) kommertskasutusse toomine. Näiteks jaamad, millel on CCS olemas, saavad 15% investeeringu toetust.
  • Energiasüsteemide detsentraliseerimine olulises osas, kuna suurte elektrijaamade osakaal väheneb ja selle asemele tuleb ühe rohkem taastuvenergiaallikatel põhinevat väiketootmist. Selleks on samuti vaja erinevate IT lahenduste välja arendamist.
  • Kütuste maksustamine saasteainete emissioonide põhiselt.
  • Analoogselt saasteühikutega „rohelisuse“ ühikutega kauplemissüsteemi tekkimine.
This entry was posted in Energeetika. Bookmark the permalink.

Comments are closed.