Avalikus arutelus aetakse sageli segi elektrienergia hinda ja elektriarvena koju saadetavat kuluarvet täisteenuse eest – alates kütuse hinnast kuni jaotusvõrgu kuluni elektri transportimisel. Seda näitas ilmekalt ka ligi kuu aja tagune teematõstatus, kus varustuskindluse aruandele tuginedes väitsime, et kuni 25 eurot CO2 tonnist ei tekita survet põhja-balti turul elektrienergia hinna kasvuks ideaalse turu tingimustes. Just ebatäpse käsitluse tõttu pälvis see ebaproportsionaalselt suure tähelepanu. Korrektse arusaama juures, et avatud turu osalistele tähendab see 2016. aastal sisuliselt sama energia hinda kui täna, ei oleks see ilmselt selliselt “lennanud”. Kes ikka väga loeb uudist pealkirja all “Eleringi hinnangul turuosalistele elektrihind ei kasva”?
Seetõttu tundub selgitus, kuidas elektrihind kujuneb ning mis on selle erinevad mõjurid, olevat väga vajalik. Eelmise nädala lõpus olin valmis vastama ka Delfi küsimustele hinnategurite kohta. Lisan alljärgnevalt küsimused-vastused.
Kuidas heitkvoodi hind kujuneb ja kui palju on Eestil selle kujunemises võimalik kaasa rääkida?
Heitmekvoodi hind on loodud toetamaks nende energiatootmise tehnoloogiate arengut Euroopas, mis CO2 õhku ei paista. Mida ambitsioonikamad me tahame Euroopas olla kliima- ja keskkonnapoliitikas, seda kõrgem peab olema CO2 hind. Euroopa elektrisüsteemihaldurite ühisel hinnangul ei ole Euroopa 2020 keskkonna- ja kliimapoliitika eesmärkide saavutamine ilma tänasest märkimisväärselt kõrgema süsiniku hinnata võimalik. Mis tähendab, et kui kliimapoliitika eesmärke soovitakse saavutada, siis tuleb vähendada pakkumist ja suurendada nõudlust, et hind CO2 hind tõuseks. Või näiteks tuleb rakendada mingeid täiendavaid meetmeid nagu CO2 hinnapõrand, mida mõni liikmesriik on kaalumas.
Seega kasvuhoonegaasi hind tuleneb EL poliitilisest otsusest, kus on õigusaktidega loodud piirangud õhkupaisatava CO2 hulgale. Eesmärk on piisavalt kõrge CO2 hind, et tänaste süsiniku emissiooni rikastele kütustele põhinevate energia tootmise viiside asemel muutuks tasuvaks need tehnoloogiad, eelkõige taastuvenergia, mis CO2 õhku ei paiska. Seejuures valdav osa Euroopa tänasest elektritootmisest baseerub täna CO2 rikastel kütustel. Kokkuvõttes CO2 tuleviku hinda kujundab eelkõige EL kliimapoliitiliste kokkulepete tulevik. Heitmekvoodi tulevikuhinda saab jälgida Nasdaq OMX börsil, hetkel on see ca 15 eurot tonnist.
Kas elektribörs on vähemalt Eestis elektrihinna pigem üles löönud?
Ei, elektrienergiale kui kaubale on tekkinud turuhind. Ja vaadates Nord Pool Spoti tulevikutehingute põhiselt hindasi, siis märkimisväärset elektrienergia turuhinna kasvu näha ei ole, kui ei toimu suurt CO2 hinnatõusu. Kõige suurem muutuja saabki olema CO2 kvoodi hind.
Seni oleme saanud nautida reguleeritud madalat elektrienergia hinda looduse ja tuleviku arvelt. Hind ei ole kätkenud endas täiel määral näiteks ei tootmisseadmete uuendamiseks vajalikke kulusid, saaste ja põlevkivi hinda. Kui jälgida elektrihinna hoogsat debatti siis on naljakas paradoks. Üheltpoolt räägitakse turuhinna puhul liiga kallist energiast, teisalt tootjad ei ole ilma subsiidiumideta valmis ka tänase turuhinna taseme juures investeerima?! Kui me tahame investeeringuid energiatootmisesse, peab energiahind olema selleks piisav. Me maksame selle kaudselt ikka kinni, kas andes tasuta heitmekvooti, kunstlikult madala hinnaga põlevkivi või makstes otse subsiidiumi tootjale, näiteks vajalike energiatootmise võimsuste olemasoluks Eestis.
Eesti on üks viimaseid Euroopa Liidu riike, kes elektrituru avab – EL reeglite ning turu avamise eesmärgiks on suurendada konkurentsi ja takistada olukorda, kus üks suur monopol kontrollib kogu turgu. Elektrituru avamisega tekib konkurents erinevate elektritootjate ja tootmisviiside (tuuleenergia, põlevkivijaamad jne) vahel, see on põhimõtteliselt uus olukord võrreldes tänase reguleeritud turuga. Meie turule pääsevad kauplema teiste riikide elektritootjad. Laseme sellel konkurentsil tööle hakata. See on parim nii tarbijatele kui tootjatele, et ei investeeritaks vaid subsideeritavatesse, vaid kõige efektiivsematesse tehnoloogiatesse. Pigem on küsimus, kuidas tulla nii Eestis kui Euroopas välja subsiidiumide põhisest energiatootmisest, mis kurnab energiatarbijat. Olen jätkuvalt kindel, et ühine Põhja-Balti elektriturg koos efektiivse elektribörsiga teeb Eesti tarbijatele tulevikus parima elektrihinna. Kõik teised variandid on ebaefektiivsemad ja see ebaefektiivsus tuleb tarbijal maksta otseselt või kaudselt kinni.
Millest koosneb elektrihind? (suur osa inimestest seda kindlasti ei tea)
See on tõesti hea küsimus ja teadmatus suurem kui arvasin. Ma ise komistasin hiljuti selle teadmatuse otsa. Rääkides elektrienergia hinnast samastati see kohe hinnaga kõigi meie elektriarvetel. Energia hind on aga ainult osas elektriarvel olevatest kuluridadest.
Elektriarve komponendid on suures plaanis järgnevad:
1. Kulud elektrienergiale on ca 35% elektriarvest. Seega rääkides energia hinnast arutame me 35% võimaliku muutuse üle elektrituru avanemisel.
2. Võrgutasud moodustavad ca 37% elektriarvest. Sealhulgas 65% on jaotusvõrgu ülekandetariif ja 35% põhivõrgu ülekandetariif.
3. Taastuvenergia tasu moodustab 7 %
4. Käibemaks ja elektriaktsiis moodustavad 22%.
Nagu näha sõltub elektriarve eelkõige elektri tootmiskulust elektrijaamades, ülekandekuludest põhivõrgus ja jaotusvõrgus ning riigi maksudest-aktsiisidest. Võib eeldada, et ülekandetasud olulisel määral järgneval kümnendil ei kasva. Põhiline tõus võib tulla elektri tootmise kulude kasvamisest. Tootmiskulud koosnevad investeeringute kulust, kütusekulust, keskkonnamaksudest ja subsiidiumidest (taastuvenergia tasu).
Rahvusvaheline energiaagentuur olulist hüpet elektrijaamade investeeringukulutustes ning elektritootmiseks kasutatavate kütuste hindades (IEA Word Energy Outlook; IEA Projected Costs of Generating Electricity) järgneval kümnendil ei prognoosi. Peamised hinna mõjutajad, nagu näitas ka Eleringi Varustuskindluse aruandes toodud analüüs, on CO2 hind ning lisaks ka subsiidiumid taastuvate energiaallikate toetuseks. Nii tuleviku CO2 hind kui tulevikus makstavad subsiidiumid sõltuvad EU ning Eesti poliitilistest otsustest.
Millised sammud on eestis viimase 10 aasta jooksul jäänud astumata, et hind praegu kerkib? või oleme kõik sammud teinud õigeaegselt ja rahvusvahelisele turuolukorrale vastu ei saa?
Mõnes mõttes võib seda võrrelda majanduse üleminekuga turumajandusele. Elektrimajanduses astume alles nüüd turumajandusse, mis enamuses valdkondades on juba muutunud olemuslikult loomulikuks. Kuni teatud piirini saab amortiseerida nõukogude ajal loodut, siis tuleb hakata maksma asjade tegelikku hinda.
Mitu protsenti järgmise 10 a jooksul elektrihind Eleringi arvates iga aasta kasvab?
Eleringi elektrihinna prognoosimisega ei tegele.
Eleringi poolt koostatud Varustuskindluse aruandes vaatasime erinevate elektrienergia (35% elektri hinnast arvetel) hinna komponentide mõju lõpphinnale (eelkõige CO2 hind), kasutades selleks meie kasutada olevat Balmorel turumudelit. (Siinkohal on tähtis märkida, et Balmorel mudel põhineb nn. ideaalse elektrituru põhimõtetel, mis eeldab kõigi turuosaliste võrdseid võimalusi turul kaubelda ja välistab monopolide turuhinnaga manipuleerimise.)
CO2 hindade puhul kasutasime kahte hinda 25 EUR ja 90 EUR CO2 tonnist, mis Euroopa kõigi süsteemihaldurite vahel regionaalseteks sotsiaal-majanduslikeks turuuuringuteks kokku lepitud arvväärtused.
Järeldusena saab välja tuua, et kui CO2 hind on 25 eurot tonni kohta, ei oma see olulist mõju elektrihinnale Põhja- ja Baltimaade elektriturul, võrreldes tänase elektrituru hinnaga. Sisuliselt turuhind jääks samaks. Samas CO2 hind 90 eurot tonni kohta tõstaks turuhinda oluliselt, rohkem kui kolmandiku võrreldes tänase turuhinnaga. Turu modelleerimine tõi ka välja, et ilma täiendavate välisühendusteta oleks Eesti ja Baltikumi elektri turuhind tulevikus oluliselt kõrgem.
Kui palju sõltub hind kohalikust ja rahvusvahelisest poliitikast?
Globaalses mastaabis sõltub hind toorainete ning kütuste hinnast, Euroopas aga peamiselt kliima ja energiapoliitika valikutest. Viimases on oleme üks poliitika kujundaja teiste hulgas.
