Baltikum 2030 – võitlus ja killustumine või eristumine ja koostöö

Mida aasta edasi, kaugenedes ühendavast nõukogude pärandist, seda selgeks muutub, et pole olemas sellist homogeenset mõistet nagu Baltikum. Ajaloolisi, väärtuselisi, tänast majandus- või ühiskonnakorraldust iseloomustavaid jooni arvestavalt ei ole võimalik joonistada välja ühte „Baltikumi profiili“. On kolm erinevat riiki – Eesti, Leedu, Läti.

On kaks põhilist Balti riike üheks grupiks liitvat tegurit.

Esiteks, ühine nõukogude pärand. Mis oli (liiduvabariigi autonoomsuse ulatuse, kohaliku eliidi otsustamisel osalemise ja immigratsiooni määra osas) erinev ja on (eelkõige endiste tippkommunistide mõju, immigrantide hulka silmas pidades) erinevat mõju avaldav meie ühiskondade tänasele toimimisele. Kaugemalt vaadates ei paista need erisused silma ja soov käsitleda neid riike blokina koos on mõistetav. Loomulikult on eelnevast pärandist lähtuvalt ka füüsilisi sidemeid näiteks ühise elektri- või gaasivõrgu näol, mis riike seovad.

Teiseks, globaalsete korporatsioonide soov näha Baltikumi ühe, seitsme miljoni inimesega turuna, sest eraldi käsitlemiseks on Balti riigid liiga väikesed. Tuleb tõdeda, et see asjaolu liidab kõike kolme riiki (Eesti-Läti integreeritus on olnud juba ajalooliselt tugev) koos tugevamini kokku kui see kunagi ajaloos varem on olnud. Kahjuks on see pigem negatiivne, mitte positiivne trend meie regiooni kui terviku arengu seisukohalt. Kapitali soov paketeerida Baltikum kokku üheks keskmise ostujõuga jaeturuks ja kalduvus mitte märgata erisustel põhinevaid tugevusi võib kujuneda üheks olulisimaks järgmise perioodi majandusarengu piduriks.

Kõikide nende riikide edasise arengu võti on rahvusvahelistumine. Regioonile annab kõige enam tervikuna lisandväärtust (arvestades, et riikide vahel toimub siiski arvestatav heaolu ülekanne ja nende riikide heaolu tasemed ei saa olla kardinaalselt erinevad) kui need kolm riiki valivad erinevad rahvusvahelistumise teed. Iga riik/ühiskond peaks tegelema oma tugevuste tugevdamisega. See annab võimaluse üksteist mitte kopeerida, vaid täiendada, ja tekib olemuslik alus koostööks. Igal riigil on anda mingi lisandväärtus koostöösse, mis teistel puudub. Tekib riikide vaheline sünergia. Kui võidab üks, võidavad kõik.

Eristumine on parim koostöö alus. Mitte kopeerimine. Kui kõik riigid valivad sama tee, siis see viib paratamatult võitluse ja killustumiseni. Põhinedes rivaliteedil – kes on parem! See vähendab sisulist soovi koostööks. Eelmisest kümnendist mäletame, et kuna palju kapitali Põhjamaadest liikus Lätti ning Leetu läbi Eesti, siis see tekitas tõrke (vähemalt esimese emotsioonina) kõigi Eestist tuleva vastu.

Kui esimene kootööstsenaarium läbi eristumise on võit-võit-võit strateegia kõigi kolme osapoole jaoks, siis teine, rivaliteedi läbi tekkiv killustumine, on kaotus-kaotus-kaotus perspektiiv kõigile – mitte isegi ühe riigi võit teiste arvelt.

Seega mida vähem koostööd, mis põhineb ainult Baltikumil kui geograafilisel regioonil seda parem.  Lähtuda tuleb huvide põhisest koostööst laiemate koostöö võrgustike raames!

Kui iga riik on eraldi tugev, siis on ka regioon tervikuna tugev. Tuleb tegeleda riikide brändimise, mitte regiooni brändimisega. Peame järgmise 20 aastaga jõudma Baltikumist -Läänemere regioonini, mis annab meile arenguks palju enam võimalusi.

Esiteks, koostöövõrgustikes tekib nii väärtuste, hoiakute, teadmiste kui ka heaolu ülekandumine võrgustike erinevate osapoolte vahel. Eelkõige Lätis – Leedus on jätkuvalt lubamatult palju euroopaliku demokraatia ja turumajandusega mitte kokku käivat. Põhjamaadepõhine Eesti, Läti ja Leedu koostöö põhineks teistel eeldustel ja annaks võimaluse tõusta sellises koostöös uuele kvalitatiivsele tasemele. See seaks koostööle kõrgema lati ja sunniks pingutama. Tänane koostöö põhineb paljudes valdkondades siiski pigem ühisel minevikutunnetusel, mistõttu koostöö tulemusena tekkinud produkt on tihti lubamatult niru kvaliteediga ja kasvõi Euroopa Liidu standardite põhiselt kõlbmatu.

Teiseks, see on nende kolme riigi rahvusvahelistumises järgmine samm. See on platvorm, mis annab eelduse piisavalt maandatud riskidega Balti riikidele olla oluliselt julgemini kasutada ära võimalusi, mida pakub maailm väljaspool Euroopa Liitu. Tõenäoliselt tuleb sealt suur osa järgmise 20 aasta arengust.

Ilma oluliselt sisulisema integratsioonita Läänemere piirkonnas (ja Euroopa Liidu föderaliseerumiseta selle taustal) ei saa me hakkama Euroopa Liidu välise mõõtme absorbeerimisega kaotamata osaliselt põhimõtteid/eesmärke, mille poole liikumist oleme pidanud oluliseks viimase 20 aasta jooksul.

Miks? Ilma tänasest oluliselt tugevamini ennast läänelike poliitiliste-majanduslike väärtustega sidumata ei suuda me senisest tihedamas koostöös väikeste ühiskondadena mitte lasta ennast nendes riikides domineerivatest väärtustest ja hoiakutest mõjutada. Meil on oht tihedama koostööta Euroopa Liidus muutuda mitte kolmandate riikide väravaks Euroopasse, vaid nende esindajateks Euroopas.

See on põhjus, miks Eesti integratsioon liberaalse demokraatia ja turumajanduslikke väärtusi kandvate organisatsioonidega – EL, NATO, OECD, EMU on sedavõrd strateegiliselt tähtis.

Mida enam oleme võrgustunud seda julgemalt võime võtta väljaspool neid võrgustikke riske kartmata väärtuste erosiooni, julgeoleku ja kuuluvuse kaotust.

Veel olulisem kui rahvusvaheline integreeritus riikide tasemel on rahvusvahelistumine „tänava“ tasemel. Balti riikidesse peab tekkima arvestatav kaasaaegne rahvusvaheline kogukond. Tekkiv võrgustik toob kapitali. Riigi roll on tuua inimesed väljast siia, mitte takistada nende siia tööle ja elama asumist. Kui ei ole inimesi, siis pole ka kapitali ja ei kasva siin elavate inimeste heaolu. Järgmise etapi reaalkonvergentsi võti on senisest tihedam seotus just inimeste, ettevõtete, organisatsioonide vahel ja rahvusriikide piiride üleselt.

Just rahvusriikide piire ületades! Peame endale tunnistama, et avatud demokraatia ja turumajandus ei ole väikeriikidele mingid olemuslikult omased nähtused, vaid pigem vastupidi.

Väikeriikides on kerge tekkima korporatiivsus ja käsi-peseb-kätt-poliitika, lõimides omavahel majanduse ja poliitika. Inimeste/ettevõtete lõimumine rahvusriigi kastist välja, suuremate süsteemide loomine, on selle trendi kõige efektiivsem tasakaalustaja. Ühel hetkel ei ole kasti reeglitel siis suurt enam mingit tähtsust.

Euroopa Liidu föderaliseerumine ja meie riikide rahvusvahelistumine Euroopa Liidust välja on „SKP per capita 100+ protsenti EL keskmisest“ strateegia. See on meie võimalus väikestena osaleda „suures mängus“. Korporatiivsuse kasv rahvusriikide põhiselt ja sellega olemuslikult kaasnev mõttelaiskus ja stagnatsioon on „SKP per capita 100- protsenti EL keskmisest“ strateegia.

This entry was posted in Varia. Bookmark the permalink.

Comments are closed.