Valitsus on saanud suure pingutusega ca 3miljardi kroonise 2008. aasta lisaeelarvega hakkama. Tubli töö, eriti Eestist väljapoole on lisaeelarve koostamine märgiliselt olulise tähendusega. Saadame Eestist välja sõnumi oma suutlikkusest muutuvas majanduskeskkonnas adekvaatselt reageerida ja oma eelarvepoliitikat korrigeerida. Näilisuse loomise poolelt on meil justkui asjad korras.
Aga nagu viimastel aastatel on tavaks kujunenud keskendutakse vaid olukordade lühiajalisele ja näilisele lahendamisele. „Surfates“ poliitiliselt lainelt lainele, püüdes alati õiget tuult ja lainet tabada. Lootes inimeste „haugi“ mälule, kolme kuu tagused seisukohad ei oma enam tähtsust, neid ei mäleta keegi. Varasemad teemadki ununevad. Mind paneb siiralt imestama, kuidas näiteks arutelu euroga liitumise suhtes on viimasel poolel aastal kukkunud lausa avaliku arutelu teemaderingist välja. Ometi on euroalaga liitumine Eesti kolmas suur eesmärk NATO ja Euroopa Liiduga liitumise kõrval, mille tähendus ei ole mitte ainult majandus- ja rahanduspoliitiline, vaid omab oluliselt laiemat julgeolekupoliitilist, Euroopa poliitikas osalemise ja ühtsesse väärtusruumi kuulumise tähendust. Mis siin kõrval rääkida positsioonidest, mida võtsid meie vastutavad poliitikud eesotsas peaministriga veel oktoobris-novembris 2008 aasta eelarve ja majanduses toimuva suhtes.
Nagu näeme lähevad teemad ja seisukohad avalikus arutelus meelest, poliitiliselt on võitja see, kes suudab igas konkreetses olukorras kõige „nõudlusepõhisemalt“ käituda. See võib-olla edukas strateegia konkreetsetele poliitikutele, aga mitte riigile. Riigi jaoks lõpeb selline „reaktiivne“ riigivalitsemisstiil aga varem või hiljem halvemal juhul tõsise tagasilöögiga, paremal juhul paigalseisuga.
Head ajad majanduses ja võimalus mitte otsustada on olnud ühiskonnas „surfar-poliitikute“ aeg. Majanduskasvu pidurdumine peaks tegema sellele lõpu. Eks seetõttu nii mõnedki neist tahavad meile jätkuvalt asju ilusamatena näidata ja keelduvad tegelikkusega arvestamast.
Eelarve on karm dokument ja seetõttu „surfaritele“ vastumeelne. Siin jääb kergelt vahele kui ühiskonnas on tahet süveneda. Headel aegadel seda polnud. Enamusel oli niigi hea ja ega need riigi tulud-kulud kedagi väga ei huvitanud. Nüüd peaks huvi aga tekkima, mis on valitsuse jätkusuutlik plaan riigi juhtimisel? Plaan, mis vastab tänastele vajadustele kahjustamata tulevasi võimalusi. Riigieelarve on riigi juhtimise plaan ja mitte sadu lehekülgi seosetuid numbreid. Kus peavad olema kirjas eesmärgid, millised on tegevused nende eesmärkide saavutamiseks, palju need raha nõuavad ja kust see raha tuleb.
Ja just nendest küsimustest tulenevalt on vaatamata peaministri esialgsele vastuseisusele sündiv lisaeelarve tulevikku vaadates rohkem kui muret tekitav. Tooksin alljärgnevalt välja 3 peamist probleemi seotuna 2008. aasta tehtava lisaeelarvega.
Esiteks, eelarvepoliitika on Eestis peamine riigi käsutuses olev majanduspoliitiline vahend. Aga kas me viimasel kuul oleme kuulnud midagi valitsuse sisulistest majanduspoliitilistest positsioonidest olukorra käsitlemisel. Sisulist arutelu majanduspoliitika üle pole olnud. On olnud debatt, kas teha lisaeelarve nüüd või hiljem, ja kas 3 miljardit on piisav maht. Ikka veel loodetakse naiivselt, et eelarvelaekumiste vähenemine on ajutine ja ei tulene majanduspoliitilistest probleemidest ning läheb mööda iseenesest nagu kevadine nohu. Ei lähe. 50-70% meie lähiaastate probleemist ei tulene mitte maailmamajandusest vaid meie enda majanduse fundamentaalprobleemidest. Kui seda keeldutakse uskumast siis olemegi „Portugal“ mitte „viie rikkama hulgas“.
Teiseks, lisaeelarve ebaintelligentne visioonita koostamise viis. Protsendiga kärpimine on mõistlik kui tahetakse lihtsalt stabiilsetes oludes anda riigiasutustele efektiivsusülesanne, mitte aga tingimustes, kus tuleb tegeleda majanduskasvu uute eelduste loomisega aitamaks majandusel restruktureeruda. Ma ei kuulnud selle protsessi käigus kordagi peaministri visiooni, kust tuleks kulusid vähendada ja mis poliitikate suhtelist osatähtsust tõsta. Kogu visioon ja koordinatsioon tuli Rahandusministeeriumi ametnikelt, kes tegid tublit tööd ja palju enam kui oleks pidanud. Aga nemad ei saa olla eelarve kui riigi tegevusplaani koostamise „omanikud“. Kui samamoodi lähenetakse 2009. aasta eelarveplaani koostamisele lõpeb see riigieelarve defitsiidiga.
Kolmandaks, lisaeelarve sisu. See jaguneb umbes hästi laialt võttes kolmandik riigivara müüki, kolmandik virtuaalset kulude kokkuhoidu ja kolmandik tegelikku kokkuhoidu. Keskendun antud artiklis hetkel vaid riigivara müügile täiendavate tulude saamise eesmärgil. Ja ütlen otse, see on suur rumalus seda sellisel kujul teha alljärgnevatel põhjustel.
a) vara müügiga jooksvaid kulusid katta on olemuslikult sama, mis minna defitsiiti ja kasutada reserve. Raamatupidamislikult võib ju valitsussektori eelarve vara müügiga tasakaalu ajada aga seda suurem probleem oota meid ees 2009. Tulud vara müügist on kulutatud, kulud aga jäävad. See strateegia on lihtsalt probleemi edasi lükkamine ajas.
b) Riik võimendab täiendavat vara müüki paisates ja kinnisvara pakkumist suurendades veel niigi keerulist olukorda kinnisvaraturul. Riik peaks turgu tasakaalustama mitte veelgi võimendama tasakaalustamatust antud sektoris ja sealsete ettevõtjate probleeme.
c) Riik peaks müüma oma vara mitte ülepeakaela, siis kui hinnad on all, vaid siis kui hinnad on üleval. Vaadates müüdavate varade nimekirja liigub väärtuslik kinnisvara kesklinnas poolmuidu likviidsete ettevõtjate kätte.
Kokkuvõtteks. Raskemad ajad seisavad alles ees nii inimestel, ettevõtetel kui riigil. Seda meie enda majanduse fundamentaalsete probleemide ja maailma majanduskasvu pidurdumise koosmõjuna. Seega hoidke enda likviidsust vaatamata kõrgetele inflatsiooninumbritele ja olge oma kulutuste osas konservatiivsed. Olge targemad kui riik, ärge säästke ainult näiliselt vaid ka sisuliselt. Siis te ei pea tulevikus hakkama kehvas konjunktuuris oma vara müüma enda jooksvate kulude katteks nagu riik seda plaanib teha.