Hinnad on üle mõistuse kõrged! See on emotsioon, mis on ilmselt tabanud viimasel ajal meist enamust. Mind ka. Eriti teravalt tunnetad hinnatõusu kui lähed juuksurisse, poodi või kohvikusse mõnekuulise ajaintervalliga. Hinnad on muutunud aasta algusest kolme kuuga drastiliselt. Tunnetatavalt palju enam, kui ametlikud inflatsiooninumbrid seda näitavad. Hindade tõus on paljudele olnud pöörasem kui niigi pöörased keskmise leibkonna tarbijakorvi kallinemise numbrid seda näitavad. Erinevate tarbimisharjumustega inimeste isikliku tarbimiskorvi kaupade/teenuste osakaalud ei ole eelneva aasta infole tugineva konstrueeritud tarbimiskorvi kaaludega tihti võrreldavad.
Inimeste langeva majandusliku kindlustunde valguses hakkab tajutav hinnatõus jõudma üle ühiskonna taluvuse piiri. Kas me peame selliseid hindu aktsepteerima? Ei pea, kuid mitte aktsepteerimine on võimalik ainult reaalse konkurentsi ja valikuvõimaluste tingimustes. Eestis on aga toimiva konkurentsiga lood kehvasti, konkurentsi puudumise maksame meie tarbijatena kinni. Valikuvõimalustega pole lood paremad. Isegi kui inimesed oleksid valmis tõusvate hindade juures enda tarbimisharjumusi muutma ja asendama seni ostetu samaliigilise odavama kaubaga, takistab seda valiku puudumine. Seega ei saa väiksema sissetulekuga inimesed tarbijahindade kallinemisel vahetada kallimaid kaupu odavamate asenduskaupade vastu, sest neid pole lihtsalt turul.
On võimalus, majanduskasvu pidurdumine korrigeerib hinnad allapoole. Tööturult lähtuv surve palgakasv hinnatõusu kaudu tarbijatele üle kanda leevendub, laenuraha toel kiirelt kasvanud nõudlus väheneb. Aga seda jällegi juhul, kui toimib konkurents turuosaliste vahel. Sellisel juhul on hind nõudluse ja pakkumise funktsioon. Eestis aga ei tundu see nii olevat. Teenuste ja kaupade arusaamatud hinnad viivad paratamatult mõtted „linnalegendide“ tõepärasusele turuosaliste vaikivate hinnakokkulepete suhtes. Kiirelt kasvavate palkade juures on ühiskond olnud seni ilma suurema nurinata valmis üha kallinevaid hindu aktsepteerima. Riigis ei ole hinnatõusule ja sealt lähtuvatele probleemidele seni piisavat tähelepanu pööratud. Olukorras, kus nii riik kui kodanikud peavad oma eelarveid koomale tõmbama ja tulevikuplaanide lennukust vähendama, tuleb muuta suhtumist ka hindadesse. Hinnad peavad muutuma läbipaistvamateks. Müüjad peavad suutma põhjendada igat hinnatõusu.
Väikse arvu turuosaliste ja piiratud valikuvõimalustega turul peab riik olema eriti efektiivne võitluses hinnakokkulepete, kartellide ja röögatute hinnamarginaalide vastu. Süvenev korporatiivsus ja ringkäendus ei ole mitte üksnes poliitika ja riigiametkonna probleem, samavõrra on see ka erasektoris laialt vohav. Sellistes tingimustes, kus kõik tunnevad kõiki on tarbijate huve kahjustavad kokkulepped kerged sündima. Väikeriigi puhul ei ole avatud konkurents mingi olemuslik objektiivne nähtus, vaid otse vastupidi. Võitlus selle nimel peab olema igapäevane.
Riigil on kaks ametit selle eesmärgi nimel loodud. Tarbijakaitseamet ja vast loodud konglomeraatne Konkurentsiamet, kes peaks tagama konkurentsituru toimimise ja meie kui tarbijate huvide kaitstuse. Aga nende tegevusest on olnud üsna vähe kuulda ja sedagi väga spetsiifilistes küsimustes. Samas nende ametite efektiivsem tööle panemine vajadusel koos täiendavate pädevuste andmisega on kõige otsesemalt enamuse kodanike huvides ja edasise majandusarengu eeldus. Need valdkonnad, mis on senini olnud mõneti Eesti riigi „tagaõu“ ja pole kedagi eriliselt pole huvitanud, tuleks tõsta nüüd riigi tegevuse prioriteetide hulka. Turu toimimise tagamine peaks olema hariduse, energeetika ja tööjõuturu restruktureerimise kõrval riigi tegevuse põhiline fookus.
Aga ka tarbijad ise peaks senisest aktiivsemalt seisma oma huvide eest. Liikumine
„Tarbijad hinnatõusu vastu“ oleks täna täiesti asjakohane ja üldse mitte ironiseeritav „knopkandlus“. Kõik võiks alata tsentraalse, kergelt kasutatava ja reaalajas muutuva hinnainfo süsteemiga, kuhu kaupade/teenuste pakkujad ise sisestavad hinnad. Läbipaistvad hinnad ja võrreldava informatsiooni olemasolu turul pakutavast on eeldus valikvõimaluste tekkimiseks.
Kiirelt kasvavad hinnad ei ole ainult üksikute inimeste ja leibkondade probleem eraldiseisvalt. See on ühiskonna probleem tervikuna. Järelikult ka poliitiline küsimus. Konkurentsi tõhustamisest kui tarbija huvide kaitsmiseni leiduks teemasid nii parem kui vasakpoolsetele erakondadele.
