Riigieelarve on Riigikogu poolt loodav riigi tegevusplaan järgmiseks aastaks. Plaan tähendab selgeid eesmärke ja konkreetseid tegevusi seotuna vahenditega nende eesmärkide saavutamiseks. Küsisin mõned aastad tagasi Riigikogus peaminister Andrus Ansipilt valitsuse tegevuskava kohta saavutamaks sihti võtta Eestis euro kasutusele alates 1. jaanuarist 2007. Vastuseks sain peaministrilt tõdemuse, et valitsusest ei sõltu suurt midagi, kõik lähtub maailmamajandusest. Kui läheb hästi, siis täidame inflatsioonikriteeriumi, kui läheb halvasti, siis ei täida. Läks nagu ikka – halvasti, kui plaani pole ja kogu tegevus on rajatud lootustele.
Vaadates eelmisesse sügisesse, siis toimus 2007. aasta lisaeelarve ja 2008. aasta eelarve arutelu kahjuks sarnases vaimus ülalkirjeldatuga. Elame-näeme, loodame kõige paremat – oli see, mis kõlas põhjenduseks ülioptimistlikule tulevikunägemusele. Riigi finantsjuhtimine peab põhinema aga konservatiivsel hoiakul – karda alati kõige hullemat. Sest raha, mida on kord riigikassast välja antud on poliitilistelt väga keeruline võtta inimestelt tagasi. Ülioptimistlik eelarvepoliitika headel aegadel koos suutmatusega halvematel aegadel avaliku sektori kulusid tõmmata koomale on paljude riikide tänaste suurte võlanumbrite taga. Ka Eestis oleks võinud tänast arutelu vältida, sest juba 2007. aasta novembris oli näha, et USAst alguse saanud finantskriis on jõudnud Euroopasse ja jõuab sealt edasi reaalmajandusse. Sellest lähtuvalt sai juhitud nii 2007. aasta lisaeelarve kui 2008. aasta eelarve aruteludel Riigikogus korduvalt tähelepanu vajadusele hoida valitsuse poolt planeeritust konservatiivsemat eelarvepositsiooni ja vähendada 2008. aasta eelarve mahtu jättes tulud-kulud kevadise riigieelarve strateegia tasemele.
Täna jääb vaid üle imestada, kui kiiresti on saanud Saulustest Paulused – vähem kui nelja kuu tagused liigoptimistlikud eelarve- ja majanduspoliitilised väljaütlemised on unustatud nagu poleks neid olnudki. Asjakohane oleks siiski küsida, millele põhines valitsuse põhjendamatu optimism eelmise aasta lõpus? Need põhjused millele täna, mõned kuud peale eelarve vastuvõtmist viidatakse, rääkides eelarve kärpimise vajadusest, olid nähtavad juba ka novembris-detsembris lisaeelarve ja 2008. aasta eelarve menetlemise ajal Riigikogus. Ka reedeses Postimehes peaministri poolt viidatud Euroopa Komisjoni korrigeeritud majandusprognoos ilmus juba eelmise aasta novembris.
Rahandusministeerium on tulnud välja uue prognoosiga. Kahjuks on see sama ohtlikult optimistlik. 6,4 % majanduskasv 2009. aastaks! Prognoosist lähtuv optimism põhineb arusaamal, et meie eksport on kasvanud senini sihtturgude keskmisest kasvust kiiremini. Jah, senini on see nii põhimõtteliselt olnud. Maailmamajanduses toimuva tegelikud mõjud pole aga meieni veel jõudnud. Majandusarengu pidurdumisest ekspordi sihtriikides lähtuv nõudluse suhteliselt suurem vähenemine meie teenustele/kaupadele võrreldes nõudluse keskmise vähenemisega hakkab alles meieni jõudma. Me oleme turul uustulnukad ja just sellised lüüakse ebakindlates situatsioonides esimesena välja. Pealegi ei ole paljud kiidetud ekspordi kasvunumbrid 2007. aasta kogu arvestuses sugugi väga rõõmustavad. Lüües 2007. aasta kaupade ja teenuste ekspordi esialgsed numbrid kokku, puhastame need hinnatõusust ja võrdleme aastatagusega, saame ekspordi kasvuks üksnes tagasihoidliku 1,5%.
Täna on valitsus on asunud kulude kärpimise teele. Igati kiiduväärt tegevus, eriti, kui silmas pidada, et see omab eelkõige märgilist väärtust Eestist välja. Selleks, et oleks näha – Eesti eelarvepoliitika on paindlik, me oleme suutelised majanduskeskkonna muutusele reageerima ja valitsussektori kulusid vähendama ning hoidma ülejäägis eelarvepoliitika eesmärki.
Mis tähendab, et kärpida tuleb kiirelt, jõuliselt ja kõrge profiiliga Riigikogus. Riigikogu ei oma õigust delegeerida eelarveplaani tegemist valitsusele, ja valitsusel puudub õigus eelarveseadust valikuliselt täita. Riigikogu ei tohi leppida rolliga, et septembris sisuliselt tagantjärele numbrid JOKK-i ajada. Eelarve kui riigi tegevusplaan on põhiline Riigikogu käsutuses olev juhtimisinstrument parlamentaarses riigis ja seda pädevust ei saa delegeerida.
Kulude kokkuhoid ei pea tähendama mitte aga vähem tegevusi, vaid suuremat efektiivsust. Valitsusel tuleb suuta tegevust selliselt korraldada, et 2008. aasta kehtivas eelarves seatud eesmärgid saavutada muutunud võimalustes väiksema rahaga. See on pingutus, mis tuleb valitsusel teha sügisese põhjendamatu optimismi eest. Ja pole mõtet rääkida, et see on võimatu ülesanne, kui riigieelarve kulud on kasvanud 2006. aastast viimase kahe aastaga ca 30 miljardit krooni 94 miljardi kroonini. Ka seadustega fikseeritud kulud pole olemuslikult pühad. On sobilik aeg anda riigiasutuste juhtidele reaalne efektiivsusülesanne.
Ma ei soovitaks seekord eelarvekärbete tegemisel minna mööda mehaanilist „ühe lauaga löömise“ teed – kõigilt valitsemisaladelt ühe protsendiga! See oleks rumal ja ebaintelligentne lähenemine tänases olukorras.
Protsendiga kärpimine oleks hea lähenemine tavalises majanduskonjunktuuris, kui tahetakse lihtsalt tekitada survet valitsussektori kulude suurema efektiivsuse saavutamiseks. Seekord on aga olukord keerulisem, ainult pool meie probleemi tuleb maailmamajandusest, teine pool lähtub meie enda senise majandusstruktuuri jätkusuutmatusest, eriti majanduskasvu pidurdumise tingimustes. Meie kõige suurem risk on võimalik negatiivne võimendus, mis tekib Euroopa majanduse kasvu pidurdumisest ja meie seniste üleminekuühiskonnale omaste majandusmootorite ressursi ammendumisest. Kahe sellise laine liitumisel võib tekkida tapjalaine, mis paneb meie elujõulisuse tõsiselt proovile. Seetõttu ei tule võidelda täna mitte ainult tänavuse aasta eelarve tasakaalu eest, vaid samavõrd ka kujundada eelarvet ümber toetamaks uute arengueelduste teket.
Seega peab valitsuse eelarvepoliitika saama hakkama samal ajal kolme eesmärgiga. Esiteks, tuleb anda tugev signaal Eestist välja meie suutlikkusest korrigeerida eelarvepoliitikat vastavat majanduskonjunktuuri muutustele. Teiseks, suurema valitsussektori tegevuse efektiivsuse saavutamine, väiksema rahaga sama paljude ülesannetega toime tulemine kui seni planeeritud. Kolmandaks, intelligentne kulude kärpimine, muutes eelarve kulude proportsioone selliselt, et eelarve toetaks majanduse restruktureerumist. Majandusarengu pikema perspektiivi loomiseks peame haridusse võrreldes tänasega suhteliselt enam panustama.