Teed hommikul televiisori lahti ja järjest tuleb uudiseid selle kohta, kes streigivad ja streikima kavatsevad hakata. Streikimise õigus kuulub demokraatliku eneseväljenduse õiguse juurde aga sellist olukorda pole Eestis enne olnud. Tähtis polegi lõpuks, kas need streigid toimuvad või mitte – inimeste soov suurema palga järele on mõistetav, kuid tähelepanu tasub siinkohal pöörata muutunud hoiakule ja suhtumisele. On toimunud mentaliteedi murrang, me ei tunne ennast enam riigi omanikena vaid töövõtjatena, kes tahavad oma osa pirukast kätte saada. Omanik ei saa iseenda vastu streikida, sellega ta kahjustab isiklikke pikaajalisi huvisid.
Omanike-ühiskond on stabiilne ja pikaajalisele arengule suunatud, töövõtjate-ühiskond on aga enam hetke hüvele orienteeritud ja rohkem vastuvõtlik sotsiaalpopulismile. Töövõtja jaoks on enam valikuid, see läbi ka rohkem võimalusi ja vähem vastutust. Eesti senise arengu üks võtmetest on olnud töövõtjate alalhoidlikkus ja orienteeritus pikemale heaolule mitte hetkekasule. Seetõttu ei ole meie inimesed kaasa läinud massiliselt ametiühingulisusega ja oleme suutnud vältida probleeme, mida Euroopa tüüpi tugevad ametiühingud ühiskonnale põhjustavad. Töösuhte paindlikkus on Euroopa kui terviku keskne mure konkurentsis USA ja Aasiaga. Just Eesti senine tööjõuturu paindlikkus on andnud meile võimaluse areneda, majandust efektiivselt restruktureerida ja kiirelt uute tingimustega kohanduda. See on taganud meile heaolu arvestatava tõusu võrreldes 90ndate algusega, mida täna tahame asuda ümber jaotama. Aga tekki tuleb jätkuvalt suuremaks õmmelda, mitte väikest tekki rebida teineteise pealt ära.
Inimeste soovid suuremate sissetulekute järgi on mõistetavad. Meil ju kõigil on tunne – kõigi sissetulekud kasvad jõudsalt, miks mitte minu oma. Kui me enne valimisi kuulsime, kuidas keskmine palk saab olema 25 tuhat krooni või loeme igapäev „tundmatu” riigiametniku üüratust palgakasvust, siis tekib õigustatult küsimus, miks teistel palk kasvab aga mitte minul. Palgakasvu mull on asunud sedasama palgakasvu taastootma. Palgakasv ei lähtu enam mitte tööst ja tööviljakuse tõusust, vaid emotsioonil põhinevast võrdluses „naabrimehega”. Kõige suurem oht ongi valitsussektori tegevuskulude aga eelkõige palgakasvust lähtuva inertsiga kihutada majanduse normaalse kohandumise kurvist välja. Loomulikult võib palkade pidurdumine tuua kaasa senisest massilisema tööjõu lahkumise Eestist, sest inimesed ei ole valmis aktsepteerima väiksemat palgakasvu või töötama madalama palgaga ametikohtadel. Ja siin tulebki mängu jälle omaniku ja töövõtja mentaliteet. Töövõtja võib töötada täna Eestis, homme Soomes, ülehomme Suurbritannias. Euroopa Liidus on tööjõu niivõrd kuivõrd vaba liikumine tagatud. Omanik seda lubada endale ei saa. Seepärast on riigi pikaajaline huvi kujundada Eestis omanike ühiskond, et oleks võimalikult palju inimesi, kes oleksid Eesti eluga omanikena pikaajaliselt seotud ning orienteeritud pikaajalisele arengule. See tagaks ühiskonnale oluliselt suurema stabiilsuse.
Omanike ühiskonna kujunemist peab riik soosima. Saame astuda otseseid samme, näiteks loodetavasti rakendub juba 1. jaanuarist 2008. aasta maksuvabade investeerimiskontode süsteem soodustamaks inimeste osalemist omanikena majanduses.
Aga veel olulisem on kaudse suhtumise muutmine. Üks oluline tahk on suhtumise muutmine ettevõtjatesse ja ettevõtlusesse. Nemad kehastavad ühiskonna jaoks tihti sellist klassikalist omanikku. Ilmselt osaliselt objektiivselt ettevõtjate enda korraldatud jamade tõttu aga teisalt ka mingi laiema suundumuse tulemusena on ettevõtjate sotsiaalne kapital ühiskonnas väga madal. Ja pole lohutus, et seda koos poliitikutega. Ettevõtjaks olemine pole stiimul noortele. Kõrgelt makstud spetsialist, kes suudab oma teadmisi-oskusi müüa üle maailma on palju popim. Noored inimesed tahavad olla üha vähem ettevõtjad ja üha rohkem palgatöölised.
Eesti majandus peab paratamatult restruktureeruma. Kahjuks tundub see toimuvat mitte läbi uute eelduste loomise (parem infrastruktuur, tugevam kutseharidus jne), vaid läbi pankrottide. Kahjuks jõuab mõistus pähe ikka tagantjärele. Halb on sellise majanduse kohandumise mudeli juures väike- ja keskmiste ettevõtete omanduse liikumine Eesti omanikelt väliskapitali põhiseks. Kas me oleme kõik ühel päeval Eestis töövõtjad, kes võivad siit igal hetkel vajadusel jalga lasta? Kes siis on Eesti omanikud?
