Eesti saab riigi ja rahvana olla jätkuvalt edukas üksnes juhul, kui meil on piisavalt palju haritud, loovaid ning ettevõtlikke inimesi, kes suudavad olla innovatsioonil põhineva majanduse mootoriks. Sellepärast on tähtis, et Eesti riik pakuks erinevaid võimalusi heale haridusele ligipääsuks. Üks niisugune võimalus võiks meie erakonna arvates olla hariduskapital.
Hariduskapitali mudel on Eesti rahvale tuttav – samamoodi toimib teine pensionisammas. Praktikas näeks see välja nõnda, et vanem, vanavanem või kes iganes avab lapsele hariduskonto, kuhu kõik soovijad saavad raha kanda. Igale sissemakstud kroonile lisab riik proportsionaalselt oma panuse.
Loomulikult tuleb riigi panusele seada lagi, et hariduskapital ei muutuks kellegi rahaveskiks, vaid jääks täitma oma ülesannet: parandada ligipääsu haridusele. Lagi tuleks seada umbes sellisele kõrgusele, et kogunev summa võimaldaks ülikoolistuudiumi mitte ainult Eestis, vaid ka mõnes kallimas riigis.
Riigi panuse suurus vajab arutamist. Riigieelarvele talutav suhe tundub praegu olevat üks riigi kroon eraisiku kahe krooni kohta. Ent kui sünnib poliitiline otsus, et haridus vajab tähtsustamist ja panustamist, siis võib riigi osalus kujuneda ka suuremaks.
Kuidas hariduskapitali kasutada saab? Meie nägemuses peaks omanik saama seda kasutada igasuguse tasemeõppe finantseerimiseks, olgu siis tegu kõrg- või kutseõppe või täiskasvanukoolitusega hilisemas elus. Omaette arutlusteema on seegi, kas mitte võimaldada kasutada hariduskapitali näiteks välismaal keskhariduse omandamiseks.
Oponendid on püüdnud väita, et hariduskapitali idee on eelmänguks tasulisele kõrgharidusele. Nii see kindlasti ei ole. Hariduse saamine maksab raha ka neile, kes õpivad riigieelarvelistel kohtadel, sest millestki tuleb ju õppimise ajal elada. Näeme hariduskapitali kui võimalust maksta õppurile stipendiumi, mis võimaldaks keskenduda õppimisele, mitte elatise teenimisele.
Sellega ei taha ma öelda, et Eesti kõrgharidusmudel peaks tingimata jääma muutumatuks. Tänane olukord, kus umbes pooled üliõpilased saavad diplomi riigi raha eest, teine pool aga maksab täies ulatuses ise, ei kõla kuigi mõistlikult ega ka õiglaselt. Lisaks Ameerika mudelile (kus kogu kõrgharidus on tasuline) peaks Eesti kaaluma Soome teed (kogu kõrgharidus on kõigile soovijaile tasuta), Austraalia teed (kõrgharidus on tasuta, ent õppur maksab hariduskulu hiljem tagasi läbi kõrgema tulumaksu), väikese omaosalusega mudelit jne.
Aga see on hoopis eraldi väga pika arutelu teema, mil pole hariduskapitaliga seost. Meie erakond lähtub tänasest olukorrast, kus umbes pooled tudengid kasutaksid hariduskapitali stipendiumiks ning teine pool õppemaksuks, olgu Eestis või välismaal.
Oleme pakkunud välja ühe keskmise arvutuse: kui vanem paigutab lapse hariduskapitali regulaarselt 400 krooni kuus, siis koguneb keskkooli lõpetamise ajaks tänastes hindades (arvestades raha nüüdisväärtust) umbes 120 tuhat krooni. See võimaldaks maksta nelja aasta jooksul 2500 krooni stipendiumi kuus või katta ühe õige kalli stuudiumi õppemaks Eestis või ühe aasta õppemaks keskmises USA ülikoolis. Seda lisaks teistele, juba täna olemasolevatele vahenditele õpingute finantseerimiseks.
Kriitikud näevad hariduskapitali surmapatuna seda, et kapital ei taga lastele võrdseid võimalusi. Aga see ju polegi tema ülesanne. Võrdsust loovad teised vahendid, mis täna on juba olemas: riigieelarvelised õppekohad, õppelaen, toetused. Loomulikult ei taha me neid ära kaotada.
Hariduskapitali mõte on anda lisaväljund neile vanematele (ja ka vanavanematele, sugulastele, sõpradele), kel oleks võimalus panustada laste haridusse, kuid kes täna selle raha pigem lihtsalt ära tarbivad. Olen kategooriliselt vastu sedalaadi võrdsusele, mille kohaselt kõik peaksid olema võrdselt vaesed, võrdselt rumalad, võimalustest võrdselt ära lõigatud. Jõukamate vanemate lastel on paratamatult rohkem võimalusi, vähemalt seni, kuni Eestit ei valitseta nagu Põhja-Koread. Kui need võimalused avalduvad parema haridusena, mitte kallimate riiete või rohkemate arvutimängudena, siis on sellest kasu nii ühiskonnale kui lapsele endale.
Muide, hariduskapital annab lisavõimaluse ka vaesemate perede laste toetamiseks. Oleme välja pakkunud, et lastekodulastele võiks riik teha hariduskapitali sissemaksed täies ulatuses. Samuti tekib omavalitsustel võimalus määrata toetust hariduskapitali sissemaksena, mitte sularahas, mille puhul alati püsib risk, kas raha lapseni jõuab.
Mida hariduskapital muudab? Muidugi ei ole ta mingi võluvits. Keerulistele probleemidele ei olegi kunagi ühte lihtsat lahendust. Kuid hariduskapital on üks osa lahendusest.
Esiteks näitab hariduskapital riigi suhtumist: kui riik peab haridust küllalt tähtsaks, et on valmis iga konkreetse lapse haridusele oma panuse lisama, siis on see sõnumiks ka vanematele ning erasektorile. Teiseks toob see haridussfääri juurde inimeste raha, mis muidu suunduks tarbimisse. Kolmandaks annab ta tervele hulgale noortele inimestele võimaluse saada paremat haridust, parandades seeläbi nii nende noorte inimeste enda kui ka terve Eesti ühiskonna võimalusi maailmas hästi toime tulla.
Rõhutan väsimatult, et täna on Eesti valitsusel täiesti tagumine hetk aru saada, et lühiajaline hüvede jagamine järgmise valimistulemuse nimel saab viia Eestit ainult sügavamale stagnatsiooni. Kui me ei taha rongist lootusetult maha jääda, siis on täna hädasti vaja panustada lastesse ning haridusse. Hariduskapital on selleks veel üks vahend, lisaks kõigile neile, mis täna juba toimivad.
