Eesti senine edumudel on ennast ammendanud. Jätkuvalt tuleb hoida küll maksud madalad ja riigieelarve tasakaalus – see on hea, kuid mitte küllaldane tagamaks kiire majanduskasvu ning heaolu tõusu jätkumist. Põhjus selles ei peitu mitte Eestis ega isegi mitte objektiivsetes majandusseadustes, vaid selles, mis maailmas toimub. Jõudude tasakaal maailma majanduses on kapitaalselt muutumas ja see seab Eesti hoopis uute valikute ette.
Eesti – ja tegelikult kogu Euroopa – jaoks on globaalsed muutused toonud kaasa kummalise olukorra: meil valitseb korraga nii tööpuudus kui tööjõupuudus. Teiste sõnadega, hulk inimesi ei saa tööd, sest nad pole piisavalt kvalifitseeritud. Lihttöid jääb üha vähemaks, samas aga vajadus haritud tööjõu järele kasvab järsult. Inimeste kvalifikatsioon ei vasta enam ühiskonna vajadustele.
Seda põhjustab kaks vastukäivat trendi. Ühelt poolt areneb tehnoloogia, mistõttu tootmises läheb vaja järjest vähem, ent järjest keerulisemate ja mitmekülgsemate oskustega inimesi, kelle tööks on eelkõige arvutile ülesannete sõnastamine, mitte enam vahetult tööpingi taga askeldamine.
Teisalt kandub järjest rohkem järjest keerulisemat tööd madalapalgalisse Aasiasse, mis omakorda vähendab Euroopas vajadust vähemharitud tööjõu järele. Hiina ja India majandused kasvavad tohutu kiirusega. Indias on puhkenud IT-buum, mistõttu India püüab nüüd tagasi osta oma programmeerijaid, kes valdavalt Lääne firmade jaoks töötavad, ise kodust lahkumata.
Me võime nende globaalsete suundumuste ees silmad kinni pigistada ning elada edasi naiivses usus, et Eestis saab kõik minna üksnes paremuse poole. Paraku tähendaks see kurss, et kümne aasta pärast peaksime suure osa oma spetsialistidest ja oskustöölistest välismaalt sisse tooma. Kolmekümne aasta pärast aga vaevleks Eesti tõsistes raskustes pensionide maksmisel, haiglasüsteemi käigushoidmisel, korra tagamisel jne, sest uut väärtust ei loodaks enam kaugeltki piisavalt. Muutuda marginaalseks provintsiks, kust ajud laia maailma lahkuvad – see perspektiiv oleks Eestile hukatuslik, aga täna kahjuks täiesti võimalik tuleviku stsenaarium.
Tark oleks endale teadvustada, et täna on Eesti ühiskonnal viimane aeg teha fundamentaalne otsus ning valida arengutee, mis võiks meid viia globaliseeruva maailma võitjate hulka. Meie konkurentsieelis saab olla ainult ideedes. Mõelda välja põhimõtteliselt uusi lahendusi inimeste vajaduste rahuldamiseks – see on valdkond, kus Euroopa on endiselt tugev.
Innovaatika ei ole ainult arvutid või geenitehnoloogia. Innovaatiline saab olla ükskõik mis valdkonnas ja isegi ükskõik mis haridustasemel, kuigi parem haridus annab muidugi eelise. Uued ärivõimalused ja uued töökohad sünnivad valdavalt teenindussfääris, mistõttu ka suurem osa innovatsiooni peaks aset leidma teeninduses, seninägematute teenuste ning leidlike lahenduste näol. Ja siin ei mängi riigi suurus rolli, väikesel on isegi teatav eelis, sest oleme paindlikumad, kiiremad ning harjunud mõtlema universaalselt.
Kuidas Eesti riik saaks soosida innovatsiooni? See on meie edasise arengu põhiküsimus.
Innovatsiooni vundament ei ole ülikoolid ega teaduslaborid. Need on pealisehitus. Innovaatika vundamendiks on loovad, ettevõtlikud ning haritud inimesed. Peamine vastutus eelduste loomisel selliste inimeste kujunemiseks langeb haridussüsteemile ja majanduskeskkonnale.
Eesti majanduskeskkonna formaalsed näitajad on enam-vähem head: ligi 10 protsendiline majanduskasv, suhteliselt madal kolmeprotsendiline inflatsioon ja ligi 6 protsendi tasemele alanenud töötus. Ent kui sisusse süveneda, leiame eest suure probleemi: Eestis on vähe ettevõtlikkust ning see üha kahaneb. Järjest vähem soovivad inimesed tegelda ettevõtlusega ning üha enamad seavad endale eesmärgiks riigiameti või palgatöö. See pole ka ime, sest inimeste laenukoormus aina kasvab – väikesed säästud ja igakuised kopsakad laenu- ja liisingumaksed aga on parim rohi igasuguse riskijulguse vastu.
Loomulikult ei saa pahaks panna inimeste soovi kasutada võimalusi oma elukvaliteedi tõstmiseks, aga küsimus on selles, kas uut korterit, autot, puhkusereisi ja LCD televiisorit on ikka nii hädasti vaja, et ennast aastateks võlaorjusesse mõista või maksab ka vabadus ja võimalus riske võtta ka midagi. Igal juhul viib hoiak eelistada tarbimist säästmisele ja investeerimisele, meid innovatsioonist üha kaugemale, sest palgatöötaja julgus ning motivatsioon riske võtta ja loovalt läheneda on palju väiksem kui iseenda jaoks töötaval inimesel.
Kedagi jõuga ettevõtjaks muuta ei õnnestu. Aga riik peaks vähemalt suhtuma ettevõtlikesse inimestesse lugupidamisega: muutma ettevõtte asutamise kiireks ja lihtsaks, mitte koormama riigilõivude ning tegevuslubadega ega ahistama aruannetega. Ühiskonna huvi on väga selgelt selles, et võimalikult paljud inimesed tahaksid ja julgeksid midagi uut ette võtta.
Majanduskeskkonda reguleerivaid seadusi ümber teha pole keeruline, ametnike suhtumist muuta on juba palju raskem. Veel palju raskem on tõsta kogu rahva loovust. Selle võti on lasteaias ning põhikoolis.
Kui George Soros tuli 1994. aastal Eestisse Hea Alguse lasteaedu looma, ütles ta välja väga lihtsa kontseptsiooni: idaeurooplaste probleemiks on kasin otsustusjulgus, madal loovus ning kehvad koostööoskused. See on sotsialistliku ühiskonna pärand, mida saab muuta alles järgmises põlvkonnas, läbi teistmoodi alus- ja põhihariduse.
Probleemid, mida tosina aasta eest nägi Soros, on täna halvamas kogu meie ühiskonna arengut. Lahendused on endiselt seal samas. Kuid endiselt puudub Eestis igasugune debatt selle üle, milliseid inimesi me oma haridussüsteemilt ootame. Avalikkus veel isegi ei aruta selle üle, kas tähtsam on loovus või teadmised, suhtlusoskused või kuulekus, otsustusjulgus või käsutäitmine. Samal ajal surub haridusminister paaniliselt läbi uut õppekava, mis annab selge vastuse: Eesti ei vaja mingit innovatsiooni.
Olen veendunud, et ei õppekava ega ka muid tähtsaid hariduspoliitilisi otsuseid ei tohi vastu võtta enne, kui ühiskond on jõudnud kokkuleppele peamises: milliseid inimesi me koolilt saada tahame. Ja kui me suudame kokku leppida, et vaja on innovatsiooniks võimelist põlvkonda, siis lõpevad juba iseenesest katsed tuua tagasi nõukogude kooli. Sest niisuguse eesmärgi puhul ei saa olla alternatiivi koolile, mis lähtub igaühe individuaalsetest eripäradest, võimetest ja kalduvustest.
Kuidas aga jõuda selleni, et rahva haridustase vastaks tööandjate üha kõrgematele ootustele? Esmalt peaksime loobuma visalt levivast müüdist, nagu läheks liiga palju inimesi kõrgkooli. Jah, probleeme võib olla erialade omavahelises vahekorras, kuid kindlasti mitte ei tohi inimesi kõrgharidusest jõuga eemale hoida. Sest ka üha enamad klassikalised tööliselukutsed eeldavad juba rakenduskõrghariduse tasemel arusaamist oma erialast.
Kõrg- ja erihariduse omandamist peab riik igati soosima ning tooma haridussfääri juurde nii inimesi kui ka ressursse. Lisaks juba olemasolevale pakun siinkohal välja veel ühe vahendi, kuidas suunata raha tarbimisest haridusse ning võimaldada noortele paremat ligipääsu tasemeõppele. Nimetagem seda vahendit hariduskapitaliks.
Hariduskapital töötab samamoodi nagu pensionisammas: inimene kogub sinna raha, riik aga lisab omalt poolt proportsionaalse osa.
Hariduskapital on seotud konkreetse lapsega ning sinna saavad raha koguda tema vanemad, vanavanemad või ükskõik kes teine. Riik lisab oma osa füüsilise rahana ning samamoodi nagu pensionifond, investeeritakse ka hariduskapital intresse teenima.
Hariduskapitali kogunenud raha saab noor kasutada pärast keskkooli lõpetamist kõrg-, kutse- või muu täiskasvanuhariduse omandamiseks, saades sellest rahast stipendiumi, millest õpingute ajal elada. Kui ta aga astub tasulisele kohale, siis võib kapitali kasutada õppemaksu tasumiseks, ükskõik kas Eesti või välismaa õppeasutuses.
Minu arvutused näitavad, et kui alates lasteaeda minekust paigutada lapse hariduskapitali 400 krooni kuus ning kui riik lisab sellele 200 krooni kuus, siis koguneb ülikooli astumise ajaks tänastes hindades 120 000 krooni. Sellest saab maksta 4 õpinguaasta jooksul 3000-kroonist stipendiumi või tasuda stuudiumi õppemaksu Tartu Ülikooli tasulisel kohal.
Eesti elu kõige tähtsam küsimus ei ole mitte see, kellest saab järgmine president Kadriorus, ega isegi mitte see, kas pronkssõdur peaks seisma Tõnismäel või mitte. Kõige tähtsam küsimus on, kuidas kasvatada üles loov, ettevõtlik ja haritud põlvkond. Selleks peame töötama antud küsimuses erakondade vahelise konsensuspoliitika saavutamiseks.