Lõppenud aasta oli Eesti inimestele erakordselt hea. Sissetulekud suurenesid, tööpuudus oli rekordiliselt madal. Tänu sellele oli ka riigil raha investeerimiseks, pensionite suurendamiseks ja sotsiaalprojektideks. Selle eest tuleb tänada meie inimesi, kes on hästi töötanud ja oma ettevõtteid arendanud. Aga hea majanduskasv tähendab ka seda, et inimesed saavad ise ennast aidata ega pea riigi ja omavalitsuse abile lootma
2006. aasta osas on ootused loomulikult kõrgele kruvitud. Ilmselt hoogne majanduskasv ka jätkub. Kas just mulluse kolmanda kvartali 10,8 protsendiga, aga 7–8 peaks olema realistlik, kui maailmamajanduses laiemalt, või meie kinnisvarasektoris olulist tagasilööki ei tule. Paljudes sektorites jätkub suur nõudlus tööjõu järele. See tähendab, et inimestel peaks olema tööd. Tööjõunõudlus viib ka keskmise palga üles ja see võiks olla 2006. aasta lõpus juba 8500 krooni lähedal. Kui küsida, kas on oodata järsku langust, siis seda pole näha, vähemalt 2006. aastal mitte. Sõltume Euroopa majandusest, sest 85% meie ekspordist läheb Euroopa siseturule. Euroopas on aga praegu põhiküsimus, kuidas kasvatada tööviljakust ja tootlikkust. Eriti kui võrrelda seda Aasia ja Ameerikaga. See tähendab, et riik ja inimesed peaksid mõtlema mitte üksnes sellele, kuidas Eesti oleks edukas Euroopas, vaid et kuidas Euroopa oleks edukas maailmas.
Muret teeb, et Eesti tänane majanduskasv tugineb paljuski odaval laenurahal. Kindlasti peaksime olema kohustuste võtmisel konservatiivsed, sest majandus areneb tsükliliselt ja intressid ei jää tänasele ülimadalalale tasemele igavaseks. Senised prognoosid lubavad oodata mõõdukat intressitõusu igal juhul ja see peaks mõjutama ka tarbijate pikaajalisi investeerimisotsuseid. Samuti on probleem valitsuse otsustamatus euroga liitumise osas, mis võib taas laenuraha meie jaoks kallimaks muuta. 2005. aasta teise teise kvartali lõpus oli koguvälisvõlg jõudnud juba 131 miljardi kroonini ehk peaaegu SKT tasemele. See tähendab, et üheprotsendine intressitõus viiks meie majandusest välja täiendavalt ligi miljard krooni ehk ligi kümnendiku aastasest majanduskasvust, mis tuleks meie endi tarbimise, säästmise ja investeerimise – ehk meie tulevase heaolu – arvelt.
Siseturul teebki murelikuks eelkõige kinnisvarasektori liialt kiire hinnakasv. Siin on selgelt riskid üleval. Muu maailma kogemus näitab, et isegi väike tagasilöök kinnisvaraturul tähendab olulist mõju tarbijate optimismile ja seeläbi majanduskasvule tervikuna.
Selle taustal on eriti vastutustundetud vaskpoolsete poliitikute ideed riigi laenukoormuse suurendamisest, mis viib selgelt ka laenuintresside tõusule. Kahjuks elab osa eesti poliitikutest ikka veel äraspidises Keynes’i maailmas, laenates temalt idee, et riik peaks tarbimist halbadel aegadel stimuleerima ja soovides seda ideed rakendada hoopis headel aegadel.
Kui on head ajad, peaksid inimesed ja riik mõtlema säästmisele, et elaksime hästi ka halvematel aegadel. Ainult säästud annavad kindlustunde tuleviku ees. Igaüks peaks eelkõige investeerima pensionisambasse, sest tulevikuski ei saa riiklik pension olema liiga suur. Aastal 2050 on peaaegu üks pensionär ühe töötaja kohta. See on tänasega võrreldes väga suur koormus töötavale põlvkonnale ja tekkiv surve maksude suurendamiseks, et avalikke kulutusi katta.
Tulevikuga seoses on eelkõige mureks see, et valitsus tegeleb vaid kiirest majanduskasvust lähtuva heaolu ümberjagamisega. Hea, et pensione on tõstetud ja investeeringuid tehtud, kuid näiteks haridusega praegu ei tegelda. Haridus on aga peamine, kui tahame, et meil läheks hästi ka aastakümnete pärast. Res Publica haridusplaanid visati prügikasti, aga asemele pole pakutud midagi peale koolitoidu, mille kulusid täielikult ei kaeta.
Selle aasta esimese poolaasta üheks põhiteemaks on tõenäoliselt eelmise aasta lõpus Euroopas kokku lepitud finantsperspektiiv aastaiks 2007–2013. Küsimus on, mida me Euroopast saadava 75 miljardi krooniga järgmise seitsme aasta jooksul teeme. Kas ehitame Saaremaa ja mandri vahele silla, Tallinna – Tartu maantee, Tallinna kiirtrammitee, investeerime haiglatesse, ülikoolidesse — peaasi, et see raha ei pudeneks nagu liiv näppude vahelt. Seda raha ei tohi kabinetivaikuses ära jagada. Tuleb saavutada konsensus, rääkida erakondade ja huvigruppidega, sest selle raha kasutamine puudutab paljusid inimesi.
Ilmselt kuuleme üksjagu ka Vene kapitali osast Eesti majanduses. Eesti Raudteega seonduv saab siin üheks põhiküsimuseks. Venemaa kapitali osakaalu osas ei tasuks uskuda triviaalset statistikat. Sealsed investeeringud jõuavad täna Eestisse läbi kolmandate riikide firmade ja seega on statistiline pilt, millele ka peaminister Ansip kaldub rahustuseks viitama, lihtsalt eksitav. Vene kapital suurendab Eestis süsteemselt oma mõju. Peame mõtlema, kuidas riigina käituda, et olla ühiskonna tüürimees ja tüürida riik sinna, kuhu eesti rahvana tahame.
Selge on see, et kapitali päritolumaa järgi ei ole võimalik ettevõtetel vahet teha või selle alusel kaikaid kodaratesse loopida. Eesti strateegia peab siin olema eelkõige tugevate turumajandust ja konkurentsi kaitsvate institutsioonide loomine ja võitlus korruptsiooniga kõige kõrgemal tasemel, et välismaised monopolid sõltumata päritolumaast ei saaks Eestis laiutada.
Pahupoolelt ilmselt kuuleme me taas proffide ja sõltumatute inimeste lahkumisest riigiametitest ja riigile kuuluvate äriühingute nõukogudest ja nende asendamist valitsuserakondadel kuulekate inimestega. Näen rahandusministeeriumi kantsleri Aare Järvani ja maksuameti juhi Aivar Rehe lahkumise taga trendi, et kompetentsed apoliitilised ametnikud sunnitakse lahkuma, nende asemele pannakse erakonnale, sõpruskonnale või poliitikule personaalselt lojaalsed inimesed. Suundumus, et inimesi ei valita riigiteenistusse mitte teadmiste ja kompetentsi järgi avalike konkursside kaudu viib eesti riigi mandumisele, riigivalitsemine stagneerub. Seegi on osake korruptiivse võrgu kudumisest. See tähendab paremal juhul vaid avalike teenuste kvaliteedi kukkumist ja halvemal juhul ühtede ettevõtjate eelistamist teistele ja läbi selle konkurentsikeskkonna halvenemist.
2006. on parlamendivalimise-eelne aasta, millal poliitikud kipuvad valimistulemusele mõeldes hulluks minema ja võimalikult palju “tasuta lõunaid” pakkuma. Meenutagem Koonderakonna valitsust enne 1999.a valimisi, kus mindi katteta lubaduste andmisega nii hoogu, et uuel valitsusel tuli teha negatiivne lisaeelarve. Seda ei soovi kellelegi. Loodan väga, et tänavusel valimistele eelneval aastal ei korralda vasak-tsentristlik valitsus meile halbu üllatusi mille peame kõik tulevikus koos kinni maksma.
Kokkuvõttes, täna läheb meil hästi. Andku jumal meile mõistust laduda vundamenti, et meil läheks hästi ka homme.
