Halbadest valikutest parim Euroopale

Hakkasin esmakordselt uskuma Euroopa Liidu 2007-2013 eelarve osas kokkuleppe saavutamist brittide eesistumise ajal eelmisel neljapäeval Euroopa Rahvapartei peaministrite ja erakonna esimeeste kohtumisel. Oli tunda tugevat tahet leppida kokku. Oli tunda suhtumist – kas nüüd või mitte kunagi. Kõik mõistsid, et paljude kohaviibijate jaoks on on ainult halvad ja väga halvad valikud. Meie ette asetatud eelarvekava oli sisuliselt valik halva kompromissi ja eelarve arutelude totaalse läbikukkumise vahel.

Reede öösel vastu pühapäeva jõudsid riigipead kokkuleppele. Euroopa kui terviku jaoks oli see kujunenud olukorras parim. Eelarve jäi reformimata ja on nigel, kuid kokkuleppimise fakt iseenesest omab hetke oludes tugevamat kaalu. Antud kokkuleppel on laiem märgiline tähendus kui konkreetsed rahanumbrid võiksid seda väljendada. Euroopa on veel elus ja reedeöine otsus võimaldab ühtselt toimiva Euroopa ideega minna edasi. Euroopa projekti toetajate enesekindlus oli Põhiseadusliku Leppe põrumisega Prantsusmaal ja Hollandis saanud suure löögi. Teine läbikukkumine oleks olnud juba katastroof. Sõlmitud kompromiss taastab seda usku, et ka laienenud Euroopa Liidus suudetakse vaatamata erinevatele lähtepositsioonidele ühiste seisukohtadeni jõuda.

Eesti seisukohalt kokkuleppe üldist raamistikku analüüsides peame tõdema – hea, et niigi läks. See on vast kõige õiglasem kokkuvõte. Üldjoontes ei ole see kokkulepe meile võrreldes Euroopa Komisjoni esialgse ettepaneku ja Luksemburgi eesistumise ajal tehtud ettepanekuga midagi roosilist, kuid esmasemaid huve ja vajadusi rahuldav.

Mis meile uue eelarve juures meeldib? Läbirääkimiste käigus, sh ka Luksemburgi eesistumise ajal esitatud ettepanekus oli ära kaotatud kohalike omavalitsuste makstava käibemaksu abikõlbulikkus europrojektides. See oleks tähendanud seda, et väiksemate ja nõrgemate omavalitsuste jaoks oleks kohaliku elu arendamine muutunud hoobilt kallimaks. Õnneks suudeti see abikõlbulikkus viimases kokkuleppes säilitada.

Teiseks langes meie jaoks avaliku sektori projektides kaasfinantseerimise määr veerandi võrra, seniselt 20%-lt 15%-ni. Ka see aspekt muudab meie jaoks projektide finantseerimist lihtsamaks ja eelkõige „odavamaks”.

Kolmandaks on oluline, et suutsime säilitada juba Luksemburgi eesistumise ajal kokkulepitud individuaalsel majanduskasvul põhineva struktuurivahendite planeerimise loogika.

Ja neljandaks, võrreldes brittide esialgse pakkumisega kasvas absoluutmahus meie eraldatav summa ligi kaks ja pool miljardit krooni. See on hea edasiminek ning nende kolme nimetatud põhjuse tulemusena ei olnud see kokkulepe Eesti jaoks läbikukkumine.

Samas olid meie järelandmised märkimisväärsed. Võrreldes varasemalt kinnitatud positsioonidega, millega meie esindajad Brüsselisse läksid, tuli paljust loobuda. Näiteks, kui meie kinnitatud positsioon EL eelarve kulukohustuste mahu osas oli 1,1% tasemel Euroopa Liidu RKT-st (GNI), siis lõpuks nõustus meie delegatsioon tasemega 1,045%. Kui liitumislepingus oli struktuuri- ja arenguabi maht lepitud kokku 4% tasemele meie SKP-st, siis nüüd lepiti kokku tasemel 3,71%. Ja paljudest teistestki positsioonidest tuli loobuda. Ja seda võib mõista, sest kokkuleppe saavutamiseks tuleb teha järelandmisi. Ansip oli seekord peaministrina oma ülesannete kõrgusel,  kuid siiski jääb õhku küsimus – kas peaminister oleks võinud läbirääkimistel täielikult loobuda Eestile suunatavast struktuuri- ja maaelu vahenditest kokkuleppe saavutamise nimel?

Siit kerkib tuleviku tarbeks küsimus, kas meie esindajatel on absoluutne mandaat sõlmida suvalisi kokkuleppeid Eesti riigi nimel või eksisteerivad siiski mingid raamid. Samuti on küsimus – kes need raamid kinnitab? Tegime korduvalt valitsusele ettepaneku tulla Riigikogu ette oma positsioone finantsperspektiivi osas tutvustama, et saada laiem ja tugevam mandaat Riigikogu täiskogult. Valitsus ei pidanud seda vajalikuks. Minu hinnangul on see kahetsusväärne, sest meie positsioonid oleks vajanud siseriiklikult laiemat konsensust ja arutelu, kuna nad puudutavad mitmeid valitsuse ja parlamendi koosseise.

Kindlasti jäid selles eelarve kompromissis rahuldamata Eesti pikaajalisemad huvid. Eelarve ja selle aluseks olnud poliitikad oleks vajanud hädasti laialdasi reforme. Me oleks võinud valmis olla suurest osast toetustest loobuma kui Euroopa eelarve oleks olnud kaasaegne, arengut toetav ja eranditeta. Palju väiksema rahaga oleks saanud palju enam teha ära selleks, et Euroopa oleks edukas maailmas. Selles valguses on meile eriti oluline kokkulepitud klausel, et 2008. aastal vaadatakse eelarve uuesti üle, viidates võimalikele uutele otsustele nii ÜPP kui ka brittide tagasimakse mehhanismi osas. Antud punkti sõnastus on aga maksimaalselt ähmane ja juba on kuulda, et keegi ei kavatse millestki enne 2013 loobuda. Nüüd ei tohi jääda me ootama, mis saab 2008, vaid peame ise hakkama süsteemselt töötama koos nende riikidega, kes on eelarve reformimisest huvitatud. 2008. aastaks vajame plaani, kuidas suudame Euroopa eelarve reformi koos partnerite ja Komisjoniga viia läbi.

Kokkulepe järgmise eelarve osas oma negatiivsete ja positiivsete momentidega on  sündinud.  Nüüd tuleb hakata kodus tööle, et olla 1. jaanuariks 2007 valmis raha kõige tõhusamalt ja mõjusamalt kasutama. Juba kevadel oli uue Riikliku arengukava (RAK) koostamise metoodika valmis, et Euroopa eelarve võimalused ühildada meie siseriiklike eesmärkidega kõige paremal moel. Eesti ühiskond peab kokku leppima, millised on need prioriteedid, kuhu Euroopa eelarvest saadavaid summasid tuleb suunata. Mis on tähtis, mis mitte. Seda ei saa teha kabineti vaikuses. Valitsuse tegevusest sellel suunal pole aga kuulda olnud midagi. Kogemus, mille valitsus andis meile hiljuti Eesti positsioonide ettevalmistamisega finantsperspektiivi aruteludeks on muret tekitav. Kutsun valitsust avalikustama oma plaane  kohe aasta alguses, kuidas asutakse lühikest ajavaru silmas pidades RAK-i ettevalmistama, kaasates võimalikult paljusid huvirühmasid, et saavutada valikute osas laia ühiskondlikku konsensust.  Kas ehitame Saaremaa silla, Tallinn-Tartu maantee, paneme käima Tallinna kiirtrammi või korrastame haiglate ja ülikoolide infrastruktuuri on teiste hulgas need küsimused, millele peame lähiajal koos vastama.

This entry was posted in Rahandus-majandus. Bookmark the permalink.

Comments are closed.