Hea paik elada

Lugu ilmus Eesti Päevalehes 31. mail 2018

Filosoof Eric Hoffer on öelnud, et suurte muutuste aegadel pärivad tuleviku need, kes õpivad. Õpetatud inimesed leiavad harilikult, et neid on ette valmistatud elama maailmas, mida enam ei ole. Parim, mida me saame Eesti tuleviku jaoks teha, on igaüks eraldi ja kõik koos olla avatud pidevalt õppima, juurde õppima, ümber õppima. Ühiskond elab seni, kuni püüdleb. Püüdleb millegi poole. Esmane oluline lähtekoht, vaadates tulevikku on seega võime omada visiooni tulevikust. Teekond visiooni poole pole sirgtee ja visioon ise ajas pidevalt muutuv. Tähtis ei ole õnn ise, jõudmine, vaid püüdlus õnne poole. See püüdlus on nagu liim, mis hoiab ühiskonda koos. Ilma püüdluseta vajub kogu olemine laiali. Kaob mõte. Või veel enam, tulevad igasugused hullud mõtted pähe.

Püüeldes millegi poole, oleme suutelised saama hakkama väljakutsetega, mida elu meie teele riigi ja ühiskonnana asetab. Millised iganes need ka ei oleks. Elu saame mõista nagu nii alles tagantjärele, elada tuleb seda aga edaspidi. Seega nagunii ei tea, kas me teeme õigeid või valesid valikuid. Kuid kõige halvem, mida teha saame, on näha arengut lineaarsena. Plaanikomiteelikult, ekstrapolatsioonina. Maailma ja ühiskonna areng ei ole lineaarne.

Lugesin just Orlando Figes’ suurepärast raamatut „Natashas Dance“ Venemaa kultuurajaloost. Kui inimesed ehitasid oma elu 20. sajandi alguses üles ühes paradigmas, ei osanud nad lineaarse maailmapildi järgi kuidagi ette näha, et juba 20 aasta pärast on nad sunnitud elama täiesti teiste tõekspidamiste, normide ja isegi kultuuri kontekstis. Lineaarse elu arengu ettekujutamine on eksitee. Tuleb olla valmis pidevalt kohanduma. Maailm muutub meie ümber. Miks õppimise võime on nii oluline omadus kõigi edukate arengustrateegiate rakendamisel. Ellu jäämine ei ole kohustuslik. See on võimalus. Kui me oleme kohal selles hetkes, kus me elame, valmistume selleks koguaeg ja järjepidevalt,  siis maailm ja selle areng ei kujuta meile mitte riske, vaid võimalusi. Ole mees ja haara neist ainult kinni!

Rääkides Eesti tulevikust, siis minu jaoks on lähtekoht üks: Eesti on hea paik elada. Juba täna. Seda ei tohi unustada. See on väärtus, mida hoida. Seega tulevikku vaatavalt on sama oluline kui see, mida me teeme, ka see, mida me ei tee? See on ka juhtimises kõige raskem valik, mida mitte teha? Ja nagu on öelnud Albert Camus: „elu on sinu valikute summa“. Kas rohkem riski ja rikkust? Või hoopis rohkem alalhoidlikkust ja kuidagi läbi ajamist. Ja ka need ei ole must-valged valikud. Näiteks, kas külluslikum looduskeskkond või rohkem majanduslikku heaolu? Me oleme selle sõnastanud tänases päevas konfliktina. Kuid kas see tegelikult on konflikt? Elu ei ole nullsumma mäng. Nende kahe taotluse vahel on ühisosa. Üks miljon inimest saab globaalses majanduses saada rikkas ka looduskeskkonda mitte koormaval viisil. Me ei pea rikkaks saamiseks hävitama on looduskeskkonna, muutma metsad kvartalite kaupa maanteede sarnaste magistraalidega eraldatud puupõldudeks. Kui pidev heaolu kasv üldse on õige eesmärk, mis meil peaks olema.

Teiseks, minul ei ole hirmu, et rahvastik vananeb ja Eesti jääb tühjaks. Vastupidi, järgmistesse kümnenditesse vaadates on põhiküsimus – kuidas hoida ära Eesti üle rahvastumine!? Kuidas hoida enda eluruumi? Kui maailmas elab varsti 9 miljardit inimest on absurdne arvata, et kuskil, kus on külluses puhast joogivett jääb 45 tuhande ruutkilomeetrine inimasustusest tühi ala, kus ainult karud ja hundid jooksevad ringi. Mis mulle loodusinimesena olemuslikult küll meeldiks, kuid see ei ole reaalne. Mida paremini me elame, seda suurem soov on siia tulla. Ja ma ei räägi rändekvoodist 1000 või 2000 inimest. See arutelu ei ole stgrateegiline. Ma räägin olukorrast, kus 100 miljonid inimesel lähevad kliimamuutuste mõjul liikvele. Surve heaolu riikide piiridele muutub hoopis  teistsuguseks. Kui sul ei ole kodus joogivett, lähed sa liikuma, kasvõi kuulipilduja tule vastu. Arenenud maailma jaoks sh Eesti jaoks on sügavalt strateegiline küsimus, mis paneb mind tegelikult muretsema – kuidas osta enda lastele rahu? Kuidas hoida inimesi Aafrikas ja Aasias ja Lähis-Idas, et nad saaksid seal elada? Sõjad on sügavalt traagilised, kuid nendest lähtuvad rahvastiku ränded on oma mastaapsuselt tagasihoidlikud võrreldes sellega, mida endaga kliimakatastroofid kaasa toovad. Selles valguses tuleb meil osana rikastest riikidest (sic!) panustada oluliselt enam humanitaar- ja arenguabisse, investeerida süsteemselt kliimamuutuste leevendamisse, et inimesed saaksid elada seal, kus on nende kodu.

Aga veelgi olulisem kui see, kes siin elavad, on see mis väärtusi, hoiakuid ja  kultuuri need inimesed kannavad. Milline on see vaimne õhustik, kuidas siin elatakse. Kas ja kuidas on indiviidi vabadus kaitstud? Kuidas hoida liberaalseid väärtusi totalitarismi ja tölpluse pealetungi eest. Autoritaarsus paneb ette aina uusi maske. Vabadus on nagu õhk. Kui sul see on siis sa ei tunne, et see on vajalik. Aga kui seda pole, hakkad lämbuma. Vabadus ei ole midagi, mis on garanteeritud. Enam kui 25.aastat demokraatiat on muutnud meid kõiki juba kaitsetumaks autoritaarsuse ees. 50. aastat meisse süstitud  vaktsiini mõju hakkab vaikselt taanduma. Aga neid, kellel on olnud õnne mitte kunagi vaksineeritud saada on kaitsetud nagu lapsed autoritaarsuse ja totalitarsimi ees. Kuidas me neid kaitseme?

Indiviidi vabaduse jaoks on vaja toimivat demokraatiat, mille vundament on avaliku võimu legitiimsus. Mitte formaalne võim, keelud-käsud, vaid sisuline otsuste legitiimsus ühiskonna enamuse silmis. Veel „eelmises elus“ poliitikas olles sõnastasin hüpoteesi, et iga järgmine Riigikogu koosseis peale iseseisvuse taastamist on olnud oma teadmiste, oskuste ja kogemuste poolest nõrgem kui eelmine. Ja see on trend, mis seni ei ole murdunud. Ootan murelikult Riigikogu valimisi 2019 kevadel. Milline saab olema järgmine koosseis? Ja mitte, et see omaks eraldiseisvalt teab mis pikaajalise mõjuga tähendust, kuid see näitab mitmeid trende: esiteks, meie inimkapital rahvusena on siin Eestis jäänud kesisemaks. Kui 90ndate alguses oli sisuliselt mitme inimpõlve jagu parimaid päid Eestis, siis nüüd on liikunud palju tippe ja potentsiaalseid paremaid päid välja. Valik jääb üha kesisemaks. Välja liikunute asemele sellise potentsiaaliga inimesi pole tulnud. Kui meenutada ühte tuntud multifilmi siis algul sööstsid lahingusse parimatest parimad, seejärel parimatest halvimad, siis halvimatest parimad ja lõpuks halvimatest halvimad. Mida mõttetum on poliitika, seda mõttetumad on poliitikud, ja mida mõttetumad on poliitikud seda mõttetum on poliitika. See seos tuleb enne purustada kui see purustatakse. Selline negatiivne spiraal ei saa olla kestlik. Täiendava inimkapitalita jookseb masin kokku, ükskõik kui õhukeseks me selle viilime. Või on lahendus massiivses tehisintellektis, kus kõrvuti inimeste mõttejõuga on masinate oma? Ja inimeste arvu tähendus Eesti kestlikkuses taandub.

 

 

This entry was posted in Varia. Bookmark the permalink.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>