Lugu ilmus ajakirja Director oktoobribrikuu väljaandes.
Seda lugu kirjutades ei tea me veel, kas presidendiks saab Eiki Nestor või Siim Kallas või hoopis keegi kolmas. Aga Nestoril ja Kallasel on üks ühine kvaliteet, mida olen nendega koos töötades kogenud ja mis teeks neist mõlemast hea presidendi – professionaalne oskus eristada inimest tema poolt väljendatud seisukohast.
Tänases VUCA (volatile, uncertain, complex, ambiguous) maailmas on pidev muutus reaalsus. Kohtume elu jooksul erinevate inimestega erinevates rollides. Ja nagu sina külale, nii küla sinule. Me oleme hõivatud karjääri jooksul erinevates sektorites, organisatsioonides, töökohtadel, rollides. Kõik see toob kaasa vajaduse osata töötada erinevate inimestega, erinevates rollides, erinevatel aegadel. Sinu eilne alluv on täna sinu ülemus. Sinu tänane oponent on homme sinu partner. Näiteks rahandusministeeriumist ametnikuna lahkudes oli kantsler Aare Järvan minu vahetu juht, aasta pärast ministrina majja tagasi tulles vahetu alluv. Pidevalt muutuvas maailmas on professionaalne kvaliteet, mida me kõik peame arendama, oskus eristada inimese esitatavat seisukohta antud organisatsioonis, töökohal või rollis inimesest endast, tema tegelikust minast. See on mõneti inimese situatsiooninutikuse (vt märtsi Director kolumn) aga eelkõige maailmakäsitluse (liberaal vs autokraat) küsimus.
Reaalsuses määratleb parasjagu täidetav roll olulisel määral inimese seisukoha. On üks vaade olukorrale, kui oled turgu valitsevas positsioonis, teine, kui võitled turu kiire ümberjagamise eest. Paratamatult nõuavad erinevad rollid erinevaid seisukohti. Ja siin on praktilisele kogemusele tuginevalt küsimuse tuum – eristuvate seisukohtade põhiselt hakatakse sagedasti inimest, kes neid seisukohti esitleb, käsitlema vaenlasena. Minnakse kurjaks, minnakse närvi. Kortisool läheb üles, mõtlemine kaob. Ja kurjaks ei saada mitte seisukohtade suhtes, vaid inimese suhtes, kes neid seisukohti esitab. Palju lihtsam on võidelda inimese kui seisukohaga.
Kurjus tekib suutmatusest enda „õigeid“ seisukoht saada domineerivaks teiste, „valede“ seisukohtade üle. See on tagajärg, kui inimene samastab enda mina üks-üheselt „õigete“ seisukohtadega: „õige“ seisukoht see olen mina. Päeva-lõpuks on sellise maailmakäsitluse tagajärjel närvid läbi nagu politseikoeral.
Miks ma tõin Siim Kallase ja Eiki Nestori näite? Nad mõlemad on pika poliitilise karjääri jooksul suutnud oma maailmavaatelisi seisukohti esitada isiklikuks minemata. Just inimlik respekt teiste suhtes annab neile võimaluse presidendivalimistel. Teistsuguse maailmavaatega inimesed on neid valmis aktsepteerima presidendina, teades, nendega räägitakse, nad kuulatakse ära ja neid ei stigmatiseerita. Kandidaadi osas konsensust otsides liigutakse alati vähima ühise nimetaja suunas. Ametisse nimetamisel ei ole tähtis see, kui palju on neid, kes on sinu poolt, tähtis on see, kui vähe on neid, kes on sinu vastu. Valimiste puhul on vastupidi – tähtis ei ole vastuolijate, vaid pooldajate arv, sest poolthääled loevad.
Sama on äris. Just eriti äris ei ole võimalik solvata ja solvuda. Äris on see kallis. Ettevõtted ei saa seda tolereerida. Sellel on konkreetne hind ettevõtte jaoks. Aga ometi me näeme seda igapäevaselt, kuidas inimesed ei tee isiklike vastuolude tõttu ratsionaalseid otsuseid. See on võimalik, kuni näed, et seisad nurgas päris üksi. Eriti käib see väikeste ühiskondade kohta, kus ühed ja samad inimesed satuvad sinu teele erinevates olukordades, erinevates rollides korduvalt ja korduvalt. Oskus eristada inimest esitatavast seisukohast avab elus ja äris palju täiendavaid võimalusi. Inimesed, ärge samastage ennast oma seisukohtadega, laske neist lahti.
