Artikkel ilmus 11. augustil ajalehes Postimees. Artikli autorid Kristi Tiivas, Jaan Pillesaar, Tõnis Vahesaar ja Taavi Veskimägi arutavad koos Seth Lackmani ja Priit Põldojaga välisinvesteeringute Eestisse kaasamise üle reedel, 12. augustil kell 15.30 Paides toimuval Arvamusfestivalil.
Majandusarenguks – kõrge investeeringute tase, tööturule kaasatud inimeste arvu kasv, lisanduv tootlikkus – ei vaja Eesti tuhandeid uusi investeeringuid. Siinsete inimeste majandusliku heaolu kasvu tagavad lähiaastatel paarkümmend head kokkulepet kapitaliomanikega kolmes-neljas spetsiifilises valdkonnas mahus 10–20 protsenti SKTst.
See on võimalik saavutada unikaalsete väärtuspakkumistega «üks klient, üks investeering korraga», mis arvestavad konkreetse investori vajadusi. Universaalsetest «letitingimustest» ei piisa uute investeeringute realiseerumiseks Eestis. Eelnev nõuab mõttemudeli muutust: erandid üldisest reeglitest ei ole saatanast, sest üldised reeglid on kogum erinevaid, erinevatele ettevõtetele sobivaid reegleid. Eestis väärtust loovad ettevõtted toovad majanduskasvu per se.
Eesti ühiskond on viimase kahekümne aasta jooksul tugevalt panustanud sellesse, et luua ühesed, selged ja eranditevabad reeglid kõigile siin tegutsevatele või siia tulla soovivatele ettevõtetele. Oleme sellega loonud keskmisest atraktiivsema majanduskeskkonna, olles ühed «uue Euroopa» parimad. See on hea, aga ebapiisav platvorm edasiseks.
Meie majandust võib taandada konkreetsetele ettevõtetele ja inimestele. Lugedes keskpanga ja rahandusministeeriumi majanduse ülevaateid, näeme, et muutused Eesti makromajanduses on taandatavad mõnele kindlale ettevõttele või ettevõtetele. Vaid mõned näited. Soojad ilmad – Eesti Energia tootis vähem elektrit. Kehvad õlihinnad – Eesti Energia ja VKG müüsid vähem õli. Vähene nõudlus elektroonikaseadmete järele – Ericsson eksportis vähem seadmeid. Suur jooksevkonto ülejääk – Swedbanki erakorralised dividendid.
Miks on makro- vs mikro- üldse küsimus? Häid makromajandustulemusi vaatab ettevõtja keskmise, esmast tausta loova referentsina riigis, kuid ainsa väärtuspakkumisena ei ole see igal konkreetsel juhul investeerimisotsuse tegemiseks piisav.
Oleme nagu supermarket, mis müüb ainult 2,5-protsendist lehmapiima liitristes standardpakkides, kuid ei arvesta nendega, kes eelistavad või vajavad laktoosivaba, maitsestatud, rasvasemat, pooleliitrises pakendis piima või hoopis kookospiima.
Praegusajal on ettevõtetel riikide vahel liikuda lihtsam kui kunagi varem. Näiteks ühe 50-inimeselise IT-arendusüksuse sulgemine ja uues asukohas avamine ei pruugi võtta aega kauem kui pool aastat.
Majanduskasvu allikad on suures plaanis kapital, tööjõud ja tootlikkus. Vajame konkreetseid investeeringuid kindlatesse ettevõtetesse, mis loovad konkreetseid suurema lisandväärtusega töökohti.
Eesti majanduskasvu vedasid 1990. ja 2000. aastatel massiivsed otseinvesteeringud, inimeste ümberpaiknemine maalt väikese lisandväärtusega töökohtadelt Tallinna ja Harjumaale suurema lisandväärtusega töökohale ja oluline efektiivsuse kasv ettevõtete tasemel. Postiljon riputas postikoti Missos varna ja tuli ära Tallinna Ericssoni tehasesse. See oli Eesti majandusele hea ja tagas arengu.
Rahvusvahelise Valuutafondi mullu detsembris avaldatud raportit läbib punase joonena tõdemus, et Eesti on maailmameister väikest lisaväärtust pakkuvates kinnisvarainvesteeringutes, ent investeeringud intellektuaalsesse omandisse on võrreldes Lääne- ja tegelikult ka Kesk- ja Ida Euroopaga erakordselt väikesed. Keskmiste sissetulekute lõksust välja murdmiseks vajame teadmusmahukamaid töötleva tööstuse investeeringuid.
Tark raha vajab tarku inimesi. Nüüdisaegse äri kõige olulisem komponent on targad inimesed, kes oskavad äri üles ehitada. Pole mõtet käia investorite ukse taga, kui majandust piirab tööjõu karjuv puudus. Järgmisel kümnendil lahkub business-as-usual stsenaariumi korral Eesti tööjõuturult igal aastal ca 10 000 inimest rohkem, kui lisandub.
2014. aasta IMD World Talent Raporti järgi oli Eesti oskustööjõu kättesaadavuselt 60 uuritud OECD riigist aga tagantpoolt neljas! Sellise tööjõunäitajaga turule ei tule ükski investeering, veel vähem tark investeering, ükskõik milliseid muid tingimusi talle ka pakkuda. Tulebki ainult kinnisvarainvestor, kellele tööjõuvajadus on väga väike.
Tööjõu kiire vähenemine ja viimaste aastate kapitali netoeksport tähendab majanduse mahu vähenemist. Perspektiiv ei ole seega mitte majanduskasv, vaid vastupidi, langus. Tegelikult ei usu me keegi sisimas nende eelduste samaks jäämist: et siin 45 000 ruutkilomeetril jooksevad ringi ainult hundid ja karud, samas kui ülejäänud maailmas toimub ülerahvastumine. Küsimus on vaid, kas me juhime neid trende teadlikult või on nende trendide tagajärg juhuslik.
Saavutamaks edu investeeringute kaasamisel koos lisanduva tööjõuga, tuleb ühiskonna tegevuse planeerimine majandusarengule fookustatult keerata pea pealt jalgadele, mitte mõeldes üldiselt üksikule, vaid üksikult üldisele, rakendades kogu riigihaldust eesmärgi teenistusse, mis võimaldaks teha kapitaliomanikele unikaalseid, just ühele kindlale investeeringule või ettevõttele sobivaid väärtuspakkumisi.
Unikaalsete kokkulepete saavutamiseks investorite või ettevõtetega tuleb riigil loobuda majandus- ja finantspoliitilistest eelarvamustest ning aktsepteerida üldisest reeglitest tehtavaid erandeid kui loomulikku vahendit majandusarengu saavutamisel. Samuti peab juba siin tegutsevatel ettevõtetel olema võimalus praegusi tingimusi valitsusega uuesti läbi rääkida. Mõneti põlevkivi kasutamisega seotud tasude menetlemisel valitsus nii käitus. Selline ettevõttesektoripõhine majandusarengu käsitlus peab saama reegliks.
Näiteks Iirimaa on oma valdkonnapoliitikad koordineeritult allutanud majandusarenguks vajalike investeeringute kaasamiseks majandusse. Samamoodi tegutseb Leedu.
Individuaalse, ettevõttesektoripõhise majanduspoliitika käsitlus nõuab proaktiivset, ise investeeringuid otsivat riiki koos konkreetse inimesega, «teema omanikuga», kes selle eest vastutab. Hea näide on siin Singapuri Majandusarengu Nõukogu strateegia, kus on selgelt läbi mõeldud, mis tüüpi investoritele milliseid väärtuspakkumisi soovitakse teha.
Team Estonia on siin valitsuselt hea initsiatiiv, mis olnuks vajalik juba kohe pärast finantskriisi. See oli 2009. aastal riigikogule koostatud nn valges paberis kirjas. Sellisel meeskonnal on mõtet, kui talle on antud piisav poliitilis-administratiivne mandaat kapitaliomanikele adekvaatsete, unikaalsete väärtuspakkumiste tegemiseks.
Loomulikult peab üldine strateegiline raam olema riigikogu/valitsuse tasemel eelnevalt paika pandud. Team Estonia sõlmitud ja valitsuses heaks kiidetud õiguste-kohustuste pakett võiks jõuda hiljem parlamenti, kus valitsuse sõlmitud kokkuleppele antakse seaduse jõud. Näiteks pakume võimalust teaduse-arenduse valdkonna töökohtadel töötavatele spetsialistidele maksukoormuse alandamist 50 protsendini tavapärasest.
Peame mõistma, et eduks on vaja riskida ja ainult piisavalt vabad käed Team Estoniale tingimuste üle läbirääkimisel tagavad tulemuste saavutamiseks piisava paindlikkuse ja kiiruse. Edu saavutamiseks peab meeskond koosnema pädevatest investoritaustaga inimestest. Pidev muutumine on tänapäeva maailma reaalsus ja kohmakate-keerukate bürokraatlike protseduuridega selles konkurentsis edu ei saavuta.
Tasakaalu leidmist Eesti võimaluste ja kliendi soovide vahel võib võrrelda tehingute üle läbirääkimisega reaalmajanduses. Näiteks kui keegi ütleb olevat investeeringu eelduseks elektri või gaasi võrguühenduse olemasolu, siis on sellel meeskonnal mandaat selline kokkulepe sõlmida.
Ettevõttepõhine majandusarengu käsitlus nõuab kolme suurt eeldust: esiteks, riigi juhtimiskvaliteedi kasvu – teha valikuid ja (eriti) suuta kokkulepitut ellu viia; teiseks, riigiabi kompetentsikeskuse loomist (pädevus, kuidas rakendada erandeid); kolmandaks, korruptsiooniriskide efektiivset maandamist.
Need ei ole ekstrategevused ja on möödapääsmatud ka ilma kliendipõhise välisinvesteeringute kontseptsiooni rakendamiseta.
Õigustega koos käivad kohutused. Andes vabad käed kokkulepeteks investoritega, tuleb vastu nõuda tulemusi. Kaks mõõdikut, mis peaksid õigesti mõõtma soovitud tulemusi, on järgmised: kui mitu miljardit välisinvesteeringuid riiki viie aasta jooksul tehakse ja kui palju töökohti luuakse. Näiteks viie aastaga kaks miljardit välisotseinvesteeringuid ja sama palju töökohti koos Eestisse ümber asuva tööjõuga, kui tööturult kaob.
