Lugu ilmus ajakirja Director juulikuu väljaandes.
Ettevõtja Jüri Käo ütles kunagi, et see on igaühe enda valik, kas tegeleda elus suurte või väikeste asjadega. Aega ja energiat läheb sama palju. Mõju ja tulemus on aga erinevad.
Hiljuti soovisid kolleegid minult otsust, kas panna Eleringi kontori põrandale vaip või parkett. Väidetavalt oluline otsus inimeste töökeskkonnaga rahuolu jaoks ja kui hakata seda lähemalt analüüsima, võid ennast leida avastamas, et see ongi väga oluline valik. Inimeste rahuolu töökeskkonnaga on oluline, hoidmaks sära silmades.
Kui nüüd küsida, kas see on ettevõtte juhi otsustusküsimus, siis vastab ilmselt igaüks „ei, ei ole, põrandakatte materjali ei pea otsustama tippjuht“. Aga miks? Mitte sellepärast, et tegemist on põrandakatte materjaliga, vaid sellepärast, et tegemist ei ole ärilise otsusega. Juhi peamine ülesanne ettevõttes on määratleda, mis äris ettevõte on ja mis äris ei ole. Kuna elame enneolematult ettearvamatutel aegadel, siis ei ole sellised strateegilised kaalutlused juhi töölaual kord aastas strateegiaprotsessis, vaid igapäevaselt. Seda enam on oluline vabastada juht tegelemast küsimustega stiilis „vaip või parkett?“ ja anda enam ruumi strateegilisteks aruteludeks. Viia otsustuspädevus koos õiguste ja vastutusega õigele juhtimistasandile.
Seda on võimalik saavutada, kui ettevõttes on väärtused, tegevusprintsiibid ja otsustusprotsessid, kokkuvõtlikult organisatsiooni „rööpad“, selgelt paigas. Mis ei tähenda niivõrd konkreetseid tegevusjuhiseid inimestele, vaid raami, head tava, mille järgi antud organisatsioonis asju aetakse. Antud ettevõtte tööviisi. Eleringi tööviisi, kuidas meil asju tehakse, oleme seadnud paika läbi „Eleringi kordade puu“. Kordade puu määratleb raamistu, niiöelda Eleringi liivakasti, kus sees inimesed saavad ja on usaldatud vabalt tegutsema seni kuni liiv püsib kastis. Kui hakatakse liivakastist liiva välja loopima või teineteisele silma, tuleb juhil sekkuda saamaks aru, kas keegi ei mängi reeglite järgi või on reeglid ise jäänud ajale jalgu.
Eelnev ei tähenda, et tippjuht ei saa ega või sekkuda detailidesse. Vastupidi. Tippjuht peab mõistma ja kolleegid peavad tajuma juhi arusaama sellest, kuidas „moos kommi sisse saab“. Vastasel juhul kaob kiiresti kokkupuude reaalsusega ja koos sellega kolleegide respekt. Alati peab kolleegidel säilima võimalus tulla juhi juurde detailidega. Avatud uste poliitika tagab juhi inimliku näo.
Inimesed tajuvad üldjuhul üsna hästi, mis on oluline ja mis ei ole. See on organisatsiooni kultuuri küsimus. Küsimused „vaip või parkett“ sunnivad analüüsima töökorraldust. Kas kuskil on läinud midagi viltu? Kuigi teinekord annab küsimus, kus teha ettevõtte järgmine rattamatk ja selle ühine arutamine kolleegidega juhile sotsiaalse kapitali, inimliku näo, mis aitab keerulistes ja ärikriitilistes olukordades hoida meeskonda koos ja viia edasi.
Andke juhtidena inimestele eelnevalt kokku lepitud liivakastis mängimiseks tegevusvabadus, koos õiguste ja vastutusega. Mikrojuhtimine tapab teie töötajate loomingulisuse, enesekindluse ja otsustusjulguse. Pole vaja tegeleda jooksva mikrojuhtimisega, aga olge oma kolleegide jaoks olemas, kui nad seda vajavad. Mikrojuhtimise asemel suunake aeg ja energia ettevõtte äriliste valikute mõtestamiseks.
