Artikkel ilmus Postimehe lisas Arvamus ja Kultuur 18. juunil 2016.
Inimlik respekt ja siiras huvi teise inimese vastu
Loodetavasti on meil kõigil olnud elus õnne omada juhina inimest, kelle väärtused, kogemused, autentsus, inspiratsioon, karisma on olnud meile eeskujuks ja innustuseks. Juhil on olnud oskust küsida ja kuulata. Aga mis kõige olulisem, ta on omanud inimlikku respekti, teiste inimese ja nende tegemiste suhtes.
Respekt teise inimese vastu on ühine platvorm, alus, mis tahes inimsuhtele. Sellise platvormi loomine on juhi töö nagu iga teine töö. Mulle meeldib tuua näiteks Morgan Freemani kehastatud Nelson Mandela filmis Invictus. Film jutustab loo, kuidas Mandela toetab Lõuna-Aafrika valgenahalistest koosneva ragbi team’i püüdlusi pärast apartheidi lõppu ragbi maailmakarikavõistlustel 1995. aastal. Freemani Mandelas on olemas kõik, mida me otsime juhis kui liidris. Juhis kui õpetajas piire ületava inimliku puudutuse saavutamisel. Kõigest kõige olulisem on huvi, siiras huvi teise inimese ja tema tegemiste vastu.
Siiras juhi huvi teise inimese vastu ei peegeldu koridoris mööda minnes esitatud küsimuses, kuidas läheb ja õlalepatsutuses? Siirast huvi näitab see, kui juht võtab aega, istub maha ja fokuseerib oma tähelepanu kolleegi rõõmudele ja muredele, küsimustele ja ettepanekutele. Ja mitte ainult tööalastele, vaid tunneb huvi, kuidas läheb kolleegil mitte kui töötajal, vaid kui inimesel. Taoline mahaistumine ja fookuse võtmine on midagi, milleks meil igapäeva töökorralduse saginas juhtidena tihti aega ei jätku.
Järgijad teevad juhist liidri
Inimlik respekt ja siiras huvi teise inimese tegemiste vastu loovad juhi kui õpetaja, juhi kui liidri. Juht õpetajana ongi liider. Näiteks ärimaailmast Herb Kelleher Southwest Airlinest või Jack Welch General Electricust või meie oma Hannes Tamjärv.
Juhti kui liidrit eristab juhist kui managerist kolm aspekti. Esiteks, juhil liidrina on oma missioon, mis vastab küsimusele – mis asja ta ajab? Milles eest seisab? Liidritel on laiem taotlus oma tegemistes, kuhu poole nad püüdelavad, haarates teisi sellele teele kaasa. Teiste kaasahaaramiseks peab juht liidrina suutma oma missiooni sõnastada narratiiviks. See annab võimaluse järgijate tekkeks. See on kõige olulisem, et juhist saaks liider. Juhti pole liidrina olemas, kui tal pole järgijaid, kes mõistavad, mis asja juht ajab ja jagavad sama maailmakäsitlust! Juhid liidritena on inimesed, kes suudavad haarata teiste inimeste südant, mõistust ja vaimu.
See on paljuräägitud liidrite ja manageride eristumise tuum. Aga kui paljud meist juhtidena tajuvad selle töö olulisust? Kuigi see pigem polegi töö, pigem on see inimeseks olemise viis, maailmaavade, käitumisnorm.
On vähesed õnnelikud, kes on saanud selle kaasa juba varakult. Aga enamus meist vajab meid selle saavutamiseks kogemust. Täpsemalt elukogemust! President Lennart Meri on öelnud umbes järgmist: sündimisel ei ole inimene veel inimene. On üksnes inimese võimalus. Inimeseks õppimine toimub läbi sotsiaalse, kultuurilise keskkonna. Ühesõnaga läbi kogemise ja kogemuse.
Ja eks ole president Meri mõneti meie enda Nelson Mandela. Täpselt need samad omadused – väärtused, kogemus, autentsus, karisma, oskus asju näha paljudest perspektiividest ja olla avatud uuele, mitte ette ennustatav käitumine, suutlikkus mõelda mõtteid, mis omavad tõelist tähendust.
Mul oli õnne istuda kahel-kolmel korral Res Publica loomise perioodil president Meriga tema Viimsi kodu kabinetis, 25-26 aastase noore mehena ja rääkida mida Eesti vajab, milline on Eesti tulevik ja mida selleks tuleb teha. Aga see oli piisav saamaks kogemust, tunnetust temast kui liidrist (ühiskonna liidrist), eestvedajast. Ja ärme unusta, et president Meri ei olnud sugugi populaarne oma presidentuuri ajal.
Arutelu on iseseisev väärtus
Ja mis oli nendel kohtumistel president Meri õpetamise vorm? See oli arutelu. Arutelu sündmusena omab iseseisvat väärtust. Meil on liiga vähe arutelu, kus räägitakse ja kuulatakse päriselt, kus mõeldakse kaasa, ollakse fokuseeritud ja kontsentreeritud vestluspartnerile ja teemale. Aga just selliste aruteludega luuakse väärtust. Selliste arutelude eelduseks on aga fookus. Fookus arutelu teemale, fookus vestluskaaslastele. See ei tähenda facebooki kerimist, tweetide kirjutamist või päevauudiste sirvimist arutelu kõrvalt. See tähendab inimeste kohal olekut mõtte, vaimu ja südamega, mitte pelgalt keha tegemist.
Ärme alahinda juhtidena ka tänasel päeval arutelu tähtsust. On tuntud ütlus, naised armastavad kõrvadega. Juhi enda meeskond armastab teda samuti kõrvadega. Sellepärast ongi lood nii olulised. Lood on õpetamise viis, vanem kui mis iganes teine õppimise ja õpetamise viis!
Juht õpetajana
Juhi kui õpetaja olemus rajaneb minu jaoks kolmel sambal – kogemus, autentsus, väärtused. Nendel tugineb õpetamine läbi eeskuju. Tahaksin puudutada neid kõiki kolme, kuid julgen käsitelda siiski vaid kahte neist – kogemuste ja autentsuse tähendust.
Väärtustest ma ei söanda kirjutada. Kuigi peaks, sest juhtimise filosoofia ei ole väärtuste vaba nagu on seda tabavalt öelnud Soome filosoof Esa Saarinen. Aga kes söandaks? Jätan väärtustest kirjutamise kogenumatele. Tegevjuhina tulevad minu väärtused välja läbi praktiliste valikute, mitte läbi sõnade.
Kõige enam õpetab kogemus
Lennart Meri’ilt küsiti ühes 1980. aastate intervjuus, et kui ta saaks elu uuesti alati, mida ta teeks teisiti. Meri vastas tollal: kõik, sest muidu poleks ma ju midagi õppinud.
Mida siis kogemus õpetab? Kõige olulisem minu hinnangul on see, et kogemus aitab näha paljusid perspektiive ja kogemus avab meid paljudele perspektiividele. Kogemus annab meile sisemise tasakaalukuse, kindlustunde mitte soovida võita kõiki lahinguid elus ja osata arvestada teiste huvidega. Selleks peab olema inimesest lahkunud „püüa kinni ja tapa“ tüüpi intensiivsus. Just kogemus annab rahu ja võime näha asju laiemalt kui ainult mina perspektiivis!
Kogemuse unikaalsus seisneb asjaolus, et seda ei ole võimalik õppida. Kogemus on midagi, mis on või ei ole, ja mis tuleb ajaga. Ettevõtja Olari Taal on tihti korranud mõttetera: “Aga kui ma vaid oleks ette sama tark kui minu naine tagantjärele.” Olukorras, kus pidev muutus on tänases maailmas uus reaalsus, muutub oskus kogemusi üldistada ja läbi analüüsida üheks edu peamiseks teguriks. Selle tugineb nn kõhutunne või kuidas keegi seda soovib nimetada. Kahte täpselt samasugust olukorda ei ole olemas. Võimalik on tõmmata vaid paralleele.
Oma raamatus Rules of Radicals märgib Saul Alinsky, et sündmused ja juhtumused muutuvad kogemuseks alles peale nende teadlikku läbimõtestamist. Kogemused kui läbitunnetatud mineviku sündmused on olulised mõistmaks juhina meie ees seisvaid valikuid, võimalusi ja riske.
On töid, mida ei saa teha kogemuseta. Näiteks erakonna juhtimine. Kes veel mäletab, siis mul oli võimalus olla erakonna Res Publica esimees ja IRL-i kaasesimees koos Tõnis Lukasega. Res Publica loomine, tõus ja langus ning lõpetamine on üks minu kõige väärtuslikumaid kogemusi. Oleks ma olnud tookord nii tark kui täna, oleks teinud paljud valikud teisiti. Nagu on kogemuse kohta öelnud šoti filosoof Thomas Carlyle: kogemus õpetab enam kui miski muu, kuid võtab selle eest kõrget tasu. Kõik me saame vanaks.
Julgus olla sina ise
Tänapäeva maailmas saab juhi eeskujuna tugineda ainult autentsusel. Mitte autentsusel radikaalse naiivsusena, vaid autentsusel julgusena olla sina ise.
Miks ma autentsust pean oluliseks? Lisaks võimalusele läbi autentsuse pakkuda teistele parimat, mis sul enda teadmiste, oskuste ja kogemuste põhiselt on anda, näen ma juhina selle teema aktuaalsust ka uute põlvkondade tööjõuturule sisenemise vaates. Uute põlvkondade jaoks ei põhine juhi autoriteet enam mitte positsioonil, vaid juhi kui inimese autoriteedil. Noorematel inimestel puudub ametikohast lähtuva võimu autoriteet stiilis annab jumal ametikoha, annab ka mõistuse. Autoriteet tuleb juhil inimesena välja teenida. Autentsuse taotlus aitab siin enam, kui ei midagi muud. See annab võimaluse kujundada välja adekvaatne enesehinnang. Ole see, kes sa oled ja paku teistele parimat, mis sul on anda, siis sa ei kaota oma inimeste mõistust ja tundeid. Organisatsioonid ei dikteeri enam reegleid inimestele, vaid inimesed dikteerivad reegleid organisatsioonidele.
Juhi kui õpetaja autentsuse alus on, et juht saab iseendaga hakkama. Teised näevad sind sellisena nagu sa ennast ise näed. Juhtimine algab enese juhtimisest ja juhist endast. Raamatus „Why should anyone work here“ kirjutavad Rob Goffee ja Gareth Jones väga tabavalt „too juhina esile sind teistest positiivselt eristavad omadused ja proovi oma nõrkustest kujundada tugevused, mis muudavad sind inimlikumaks“.
Minu lemmiknäide juhi autentsuse vajadusest õnnestumiseks räägib Juhan Partsist. 2003. aastal üritas Res Publica teha erakonna esimehest ja peaministrist Juhan Partsist kedagi teist, kedagi, kes ta tegelikult polnud. See mõjus ebausutavalt, isegi võltsilt. See ebaõnnestus. Selle tagajärjed olid nii erakonnale kui Partsile valusad. Samas me kõik mäletame hilisemast ajast Parts majandusministrina. Tema tollased otsused võisid meeldida või mitte, see ei oma siin tähtsust. Kuid majandusministri ametis oli Parts ehe. Täpselt selline nagu ta on, veidi arogantne ja tahumatu, aga kindlasti oma arvamuse ja selge vaatega kõigile ja kõigele.
Elada tões
Olemaks ise autentne aga samas mitte rumalalt naiivne, lõin endale eelmisel aastal ühel lennureisil koju tagasi situatsiooninutikuse mudeli. Pean seda väga praktiliseks ja soovitan seda praktikuna kõigile. Minu situatsiooninutikuse mudeli keskne eesmärk on vältida mis tahes situatsioonis kohest tegevust. Tänases maailmas on situatsiooninutikus üks keskne võidu faktor. Elu on liiga kiire, et teised suudaksid näha meie personaalse „eesriide“ taha. Paljuski situatsiooninutikuse järgi teeme ise ja teevad teised meie kohta järeldusi. Autentne, aga nutikas käitumine erinevates olukordades loob palju uusi võimalusi.
Mulle meeldib, kuidas Milan Kundera oma raamatus „Olemise talumatu kergus“ defineeris selle läbi mõtte – elada tões. See ei tähenda alati tõe rääkimist (mis kindlasti on ka oluline!), aga eelkõige õigete asjade tegemist oma elus. Teha tuleb asju, mida sa ise tahad tegelikult teha ja pead õigeks. See ongi autentsus.
Juht õpetajana on eeskuju, kes tuginevalt oma kogemustele, hoiakutele, väärtustele annab edasi parimat, mis tal on! Juht on täpselt nii hea juht, kui hea õpetaja ta on!
