Arvamusartikkel Postimehes 11.08.2015 .
Nädalapäevad tagasi kuulutas president Obama välja uue, ambitsioonika versiooni USA kliimaprogrammist (Clean Power Plan). Mõni nädal varem tuli EL välja oma värske kliimameetmete paketiga. Sellele kõigele on eelnenud G20 riikide kliimapoliitika arutelud ning USA-Hiina kokkulepe eelmise aasta lõpust.
Nii neid arenguid kui viimaste kuude suurriikide ja EL poliitilist agendat jälgides võib eeldada, et valmistumine Pariisi kliimakõnelusteks on seekord tõsine. Värskes USA kliimapaketis seatakse varasemast veelgi ambitsioonikamad plaanid vähendada kivisöe kasutamise heitgaaside kogust ning kiirendada üleminekut taastuvenergiale. Obama administratsiooni eesmärk on vähendada 2030. aastaks heitgaase 32% võrra 2005. aasta tasemest.
USA loodab muu hulgas, et värskes plaanis sisalduvad muudatused aitavad paremini jõuda globaalse kliimakokkuleppeni selle aasta lõpus Pariisi kliimakonverentsil. Teatavasti on kõneluste suuremaks eesmärgiks hoida kliima edasine soojenemine 2 kraadi piires ning kokku leppida konkreetsed, riikidele siduvad kohustused heitmekoguste vähendamiseks. Arvestades kivisöe suurt osakaalu maailma suurriikide energiamajanduses ja sellest tekkivat märkimisväärset saastehulka, kujuneb söetööstuse tulevik üheks oluliseks küsimuseks ka Pariisis.
Sarnaselt USA’le on ELi värske kliimameetmete poliitikadokumendi eesmärk anda Pariisi eel tõsine signaal vajadusest tegutseda. ELi ambitsioon on olla jätkuvalt globaalne kliimapoliitika eestkõneleja ja suunanäitaja. EL on võtnud eesmärgiks vähendada heitkoguseid aastaks 2030 vähemalt 40% 1990. aasta tasemega võrreldes. Selleks nähakse kolme suurt tegevussuunda – elektrituru ümberkujundamine, energiatõhususmärgistuse ajakohastamine ning ELi heitkogustega kauplemissüsteemi reformimine.
Eesti jaoks on eelkõige küsimus, kas ja kuidas kliimapoliitika kui globaalselt hoogu koguva trendi juures jääb ellu põlevkivisektor. Hetkel lähtub esmane surve põlevkivisektorile madalatest elektri ja nafta hindadest. On üsna selge, et 10-eurose elektrihinna juures põlevkivist elektrit toota ei tasu ja kõige parem äriidee on müüa CO2 kvoot lihtsalt maha ja panna elektrijaamad seisma. Vaadates elektritootmist viimastel kuudel Narva jaamades, on Eesti Energia täpselt nii ka käitunud. Ja ilmselt ka nafta hind alla 50$ barrelist ei jäta meie põlevkiviõli tootjatele erilist hingamisruumi.
Hea uudis on, et esialgu ei paistagi ELi uutel kliimapoliitika initsiatiividel olema otsest täiendavat negatiivset mõju Eesti põlevkivisektorile. Teada on, et ELi saastekvootide koguarv väheneb alates 2021. aastast 2,2% aastas, kuid kvootidega kauplemise süsteem ja tasuta jagamise osakaal peaks jääma samaks ka pärast 2020 aastat.
EL poliitikakujundamise protsessi jälgides on oluline mõista – määravad ei ole kohesed konkreetsed tegevused, vaid pikemaajaline trend, mida pole võimalik eirata. Suures süsteemis võtab poliitika rakendamine paratamatult aega. Energeetikapoliitikas on see täiesti konkreetselt jälgitav: mida ei saavutatud teise energiapaketiga, tehti ära kolmandaga, mida ei saavutatud kolmanda energiapaketiga, tehakse ära nüüd. Kui ELi poliitika taustal ka globaalne trend paistab võtvat üha selgemaid piire, on kliimapoliitikast tulenev midagi, mida me peaksime enda energiamajanduse, ja mitte ainult energiamajanduse, vaid majanduse arenguplaanide tegemisel laiemalt tõsiselt arvesse võtma. Kuidas jääda CO2 null-emissiooni eesmärgi juures ellu ja kuidas väikse dünaamilise majandusena sellest pigem kasu lõigata?
