Energiavõrkude kiire arendamine Euroopas on praeguses geopoliitilises olukorras aktuaalsem kui kunagi varem vähendamaks Euroopa Liidu liikmesriikide sõltuvust kolmandatest riikidest tarnitavast gaasist, õlist, uraanist, elektrist jne. Võrkude arendamine on eeldus Euroopa Liidu energia siseturu täielikuks rakendamiseks. Ühine turg loob eelduse energiaefektiivsusele, suutlikkusele rääkida ühel häälel kolmandate riikidega.
Eesti tarbija tuleviku elektrivarustuskindluse võti on Eesti tugev integreeritus Euroopa elektrivõrgu ja -turuga. Eesti elektrisüsteem eraldiseisvalt on liiga väike, et tagada tarbijate jätkusuutlik elektrivarustus mõistliku hinnaga. Majandusarengu jaoks mõistliku hinnaga nii tehtavate investeeringute kui energia hinna vaates.
Elering viis koostöös Taani uuringufirma Ea Energy Analyses ja Tallinna Tehnikaülikooliga läbi Eesti pikaajalise energiamajanduse arengukava (edaspidi ENMAK) ettevalmistamisel elektritootmise stsenaariumide analüüsi. Selle põhjal toob kohustus hoida pärast 2024. aastat tootmisvõimsust 110 protsendi tasemel Eestis tiputarbimise suhtes tarbijale täiendavat kulu kuus eurot iga tarbitud megavatt-tunni kohta. Samas piisab kodumaiste tootmis- ja ülekandevõimsuste koosmõjus tarbijate varustuskindluse tagamiseks ka elektrisüsteemi kõige keerulisemates häiringuolukordades ainult ligikaudu 1000 megavati suurusest kasutatavast võimsusest Eestis.
Selleks, et tagada varustuskindlus läbi piiriüleste elektriühenduste, on Elering lõpetamas 250-megavatise võimsusega avariireservelektrijaama ehitust Kiisale. Lisaks Kiisale rajatavatele võimsustele omame 400 megavati ulatuses lepingud teiste sünkroonala süsteemihalduritega, mis võimaldavad suurima võrguelemendi ehk EstLink 2 asendada rikke puhul igal ajahetkel ka sellises olukorras, kus ühendus on täisvõimsusel kasutusel elektri impordiks Soomest Eestisse.
Teadmine, et ühendused on tarbija varustuskindluse seisukohalt sama usaldusväärsed kui elektrijaamad Eestis, ei tähenda, et Eesti peaks olema elektrit importiv riik. Vastupidi, laiema majandusarengu seisukohalt oleks ideaalne, kui elektrieksport oleks oluline siinse majandusarengu vedur. See ei saa aga toimuda subsiidiumidele tuginevalt ja keskkonna arvelt. Ehitatavad tootmisvõimsused peavad olema kujunemisjärgus Euroopa Liidu ühtsel energiasiseturul konkurentsivõimelised.
Teostatud tootmisstsenaariumide analüüsi põhjal võib eeldada põlevkivielektri konkurentsivõime vähenemist pikemas vaates. Eelkõige lähtub see potentsiaalselt kasvavatest CO2 hindadest ja põlevkivi laiemast kasutamisest põlevkiviõli tootmises. CO2 hinna võib peaaegu otse kanda põlevkivijaama marginaalkuludesse, sest ühe megavatt-tunni elektri tootmisel paiskub õhku umbes üks tonn CO2. Sellest tulenevalt on väga oluline, kas CO2 maksab viis või 20 eurot tonni kohta. CO2 hinnast veelgi olulisem on õlitootmise areng. Põlevkiviõli tootjate optimistlike plaanide järgi võiks kogu aastas kaevandatava põlevkivi ära kasutada õlitootmises juba 2025. aastal. Aga just see avab võimaluse elektritootmiseks õlitootmise kõrvalproduktist uttegaasist, luues omakorda võimalused tulevikus elektriekspordiks. Õlitootmisest üle jäävast uttegaasist võiks saada suurusjärgus kuus teravatt-tundi elektrit aastas, mille marginaalkulu peaks olema väga madal ja seega selliste jaamade konkurentsivõime integreeritud EL-i siseturul hea.
Tarbimise tagasihoidlik kasv
Selle aasta varustuskindluse aruandes on varasemaga võrreldes oluliselt muudetud tarbimise kasvu prognoosi. ENMAK-i ettevalmistamise käigus viidi läbi sektoritepõhine pikaajaline elektritarbimise analüüs. Antud analüüsile tuginevalt korrigeerisime elektritarbimise kasvuootusi seniselt 2,4 protsendilt 1,2 protsendini aastas. Eesti majanduskasvu pikaajaline prognoos on veidi tagasihoidlikum ja majanduse struktuur ise vastab energiatarbimise intensiivsuselt üha enam arenenud majandustele. Elektri ja veel enam muude energiaallikate kasutamise suurt kasvu lähemateks kümnenditeks ei terenda. Eesti kui terviku vaates sõltub energiatarbe kasv paljuski üksikinvesteeringutest ja -tarbijatest. Näiteks meedias kajastust leidnud Data Valley serveripargi või mõne muu sarnase mastaabiga projekti realiseerimine keerab senised prognoosid pea peale.
Eesti elektrivõrgu arengukava 2030
Arvestades tarbimise tagasihoidlikku kasvu, on Eesti elektrivõrk selle rahuldamiseks piisav. Samas on aga 1970/1980. aastatel ehitatud piirkondlikud võrgud rajatud arvestusega, et suur kogus elektrit tarbitakse maal endiste ühismajandite keskustes. Tegelikkuses rändab rahvastik Tallinnasse, Tartusse, Pärnusse ning tööstus on kontsentreeritud Ida-Virumaale. Kui riiki tervikuna vaadates on ülekandevõimsust piisavalt, siis majandusgeograafiliste muudatuste tõttu oleme fakti ees, et võrk on ühes kohas, elektritarbijad aga teises. Maapiirkondades pole tarbijate varustamiseks enam senise suurusega elektrivõrku vaja, samas vajavad eelkõige Tallinna ja selle lähiümbruse võrk tugevdamist.
Koostöös jaotusvõrkudega tuleb hakata elektrivõrku optimeerima, et ühiskonna kogukulud elektrisüsteemi ehitamisel ja hooldamisel oleks võimalikult väikesed. Piltlikult öeldes tuleb hakata teatud kohtades elektri põhivõrku „kokku rullima“ ja teistesse kohtadesse seda juurde ehitama. Selleks koostame koostöös jaotusvõrkudega Eesti elektrivõrgu arengukava 2030, mille põhijäreldused on ka käesolevas aruandes esitatud.
Eesti-Soome elektriturg
Ühenduse EstLink 2 käikuandmise järel selle aasta algusest on Eesti üks osa Soome elektriturust. Uue ühenduse abil on meie tarbijatel võimalus osa saada sisuliselt piiranguteta Põhjamaade potentsiaalselt parematest elektrihindadest ja meie elektritootjatel tekib võimalus toodetud elektrit sinna müüa. Seda EstLink 2 ehitamisel arvestatud eeldust on esimene pool aastat ühenduse tööd ka tõestanud. Tänu EstLink 2-le on Eesti turupõhine elektri hind olnud madalam, kui see oleks olnud suletud turu tingimustes. Sellel aastal olme suurel osal ajast saanud elektrit tarbida hinnaga 30-35 eurot. Reguleeritud elektrihind oleks praegu CO2 hinnataset arvestades ilmselt olnud 40 euro kandis.
EstLink 2 on parim näide ühenduste ja suurema turu rohkemate tootmisvõimsustega, mis kasutavad erinevaid kütuseid ja tootmisviise – positiivsest mõjust elektrituru toimimisele ja seeläbi tarbija varustuskindlusele.
Sünkroniseerimine Mandri-Euroopaga
Eelmisel aastal valmis kolme Balti riigi süsteemihalduri tellimusel tuhandeleheküljeline raport stsenaariumide kohta Balti riikide Venemaast lahtiühendamiseks. Raporti peamine järeldus on, et sünkroontöö Mandri-Euroopa sagedusalaga on tehniliselt teostatav. Tutvustasime raportit aasta alguses Vabariigi Valitsusele ja valitsus seadis eesmärgiks elektrivõrgud lahutada, kuid teha seda pigem evolutsiooniliselt, mitte revolutsiooniliselt. Ehk teisiti öeldes kasvada uute investeeringute realiseerimise kaudu Venemaa võrgust lahti.
Nagu kõik teame, on olukord aga aasta algusega võrreldes märgatavalt muutunud. Tuleb võtta selgem ja konkreetsem lähenemine. Meie oleme suutelised töötama selliselt, et 1. jaanuaril 2025 oleme valmis piltlikult tõmbama stepsli Venemaalt välja. Selleks on vaja ennekõike ehitada uusi elektriliine. Eesti puhul on jutt siis Tallinna-Riia liinist ehk kolmanda otseühenduse rajamisest Eesti ja Läti vahele. Uuendada tuleb olemasolevad, üle Valga kulgevad ühendused Lätiga. Praegune Venemaale põikav liin Lätiga tuleb ehitada otseühenduseks. Eesti ja Vene elektrivõrkude eraldamiseks on plaanis Narva rajada 500-megavatine konverterjaam, mis lahutab sünkroonalad, ent võimaldab jätkata riikidevahelist võimsuse ülekannet.
Baltikumi Euroopa sünkroonalaga ühendamisel tuleb lisaks ühendusliinide ehitamisele Poola ja Leedu vahele tugevdada elektrivõrku ka Poola territooriumil ning rajada konverterjaamad piirile Venemaa ja Valgevenega.
Tootmise ja ühenduste koosmõju
Selle aasta varustuskindluse aruanne toob sarnaselt eelmise aasta omale välja, et elektrijaamade paiknemine Eestis ei ole mitte tarbija elektriga varustatuse küsimus, vaid laiemalt Eesti majandusarengu väljakutse. Piisavate ühenduste korral tagab tarbija elektriga varustatuse Tallinnas sama kindlusega nii Soomes Olkiluotos kui Narvas asuv elektrijaam. Selles mõttes annab tänavune varustuskindluse aruanne sama sõnumi, mis aasta tagasi: Eesti majandusarengut toetava elektrivarustuskindluse võti ei ole mitte 100-protsendiliselt kohalikel primaarkütustel põhinev elektritootmine Eestis, vaid piisavad välisühendused ja piisav sisemaine elektrivõrk. Tugevate ühenduste otsene kasu tarbijale ongi, et need võimaldavad jätta ehitamata osad elektrijaamad, mis väikesel elektriturul ei ole tasuvad, aga oleksid vajalikud varustuskindluse jaoks. Baltimaade varustuskindlus on tagatud, kui 2030. aastal moodustavad olemasolevad tootmisvõimsused 80 protsenti prognoositavast tiputarbimisest.
