Eelmisel reedel tuli oodatud uudis Jaapanist Abe valitsuse otsuse kohta kiita heaks nn ”Nuclear restart “ programm, millega peale põhjalikke täiendavaid safety teste viiakse osa tuumajaamasid uuesti peale 2011 Fukushima Daiichi katastroofi töösse. Meid mõjutab see otsus potentsiaalselt LNG maailmaturu muutuse läbi. Enne 2011 aastat moodustasid ca 1/3 Jaapani elektri genereerimise võimsusest tuumajaamad, mis peale katastroofi asendati gaasielektrijaamadega. Sisuliselt pandid hetkega seisma võimsus, mis tootis aastas ca 300 TWh (võrdluseks Eesti aastane kogutoodang on 10 TWh) elektrit. Huvitaval kombel oli Jaapanis olemas tuumajaamade asendamiseks vajalik gaasijaamade võimsus + LNG importterminalide võimekus tagada gaasitarne palju suuremas mahus. Jaapanisse jõuab kogu gaas LNG-na, toruühendusi ei ole ja kuigi näiteks Venemaalt (nt Sahhalini projektides osaliselt omanikud Jaapani firmad) võiks toru tõmmata, ja väidetavalt on seda korduvalt arutatud, siis energiajulgeoleku seisukohtadest lähtuvalt ei ole seda seni tehtud.
Loomulikult selline täiendav nõudlus lõi globaalselt LNG hinna ülesse, mille tõttu kõik LNG cargod liikusid Jaapani turule. Euroopa isegi tollal kõrge Vene gaasihinna juures ei olnud LNG sihtturuna atraktiivne. Tuumajaamade taaskäivitamine võiks Jaapani LNG apetiitsust vähendada ja tähendada hindade korrigeerumist, mille tulemusena võiks muutuda osaliselt Euroopa turg LNG sihtturuna müüjatele uuesti huvitavaks.
Seda kindlasti ainult osaliselt, sest tõenäoliselt jääb globaalne LNG-turg konkurentsitihedaks pigem nõudluse vaates, eriti Aasias ja kasvavalt Ladina-Ameerikas, ning pakkumise olulist lisandumist pole ette näha.
Euroopas on LNG teema jätkuvalt fookuses kasvanud energiajulgeoleku muredega seoses. Palju on räägitud USA LNG gaasi impordist Euroopasse. Ja õigesti mainitud, et lähema 3 aasta vaates ei ole see turupõhine lahendus reaalne. Esiteks bürokraatlikud takistused. USA valitsuse nõusolek kildagaasi põhise LNG oluliselt mastaapsema ekspordi lubamiseks Euroopasse. Täna puudub vastav vabakaubanduslepe. Teiseks, jätkuvalt ületab LNG nõudlus pakkumise ja selle vastavalt on LNG hind pigem kõrge.
Küll aga võib USA näiteks poliitilistel põhjustel just meie regiooni üksikuid tarneid lubada või lausa toetada. Märtsi lõpus osales Leedu energiaminister Washingtonis USA ning Kesk-Euroopa (Poola, Tšehhi, Ungari ja Slovakkia) riikide vahel toimunud läbirääkimistel, et kiirendada protsessi ning panna USA mõistma LNG ekspordi vajalikkust. Leedu soov sel teemal lobby teha on mõistetav. On ju Gazpromi poolt Leetu eksporditud gaas Euroopa riikide hulgas üks kallimaid ning pidevad kohtuvaidlused Gazpromiga teevad kahtlemata murelikuks gaasitarbijad, kes sõltuvad Venemaa gaasist. USA gaasile Euroopasse ekspordivõimaluste avamine oleks mõistlik lahendus. Klaipeda LNG terminal saaks kindla tarnekanali ning ühtlasi oleks see mingigi vastus Euroopa gaasisõltuvuse vähendamise murele Venemaast. Aasta lõpus avatava Klaipeda LNG terminali näol on tehniline võimalus tuua USA gaasi Balti riikidesse olemas. Gazprom peab hakkama konkureerima teiste müüjatega, kellel avaneb võimalus hakata terminali kaudu gaasi siinsesse regiooni tooma. See paneb hinnale lae ja arvestades Balti riikide tarbitavate gaasikoguste väiksust, siis ei ole probleem poliitiliste tahte olemasolul tarnida USA’st näiteks teatud perioodil gaasi pooleldi kulupõhise hinnaga. Mis suudaks juba Balti riikides torugaasi hinda korrigeerida.
Tuleb küll märkida, Obama administratsioon ei ole seni LNG ekspordilubade andmisesse kuigi suure entusiasmiga suhtunud, on isegi viidatud, et “Obama administration is last man standing on LNG exports”. Kogu protseduurikat juhib Valge maja energiaosakond (The Department of Energy), kus tänase seisuga on ootel 20 loataotlust, kõige pikem taotlusluba on Wall Street Journali kohaselt järjekorras olnud üle 800 päeva.
Kokkuvõttes, Jaapani „nuclear restart“ võib aidata Euroopa gaasiturgu elavdada ja lasta suurema tõenäosusega LNG cargodel mõistliku hinnaga jõuda Läänemerre.
