Lõpetamaks väärinfo levimist Eesti-Läti ülekandevõimsuste jaotamise asjus, kordan üle tähtsamad põhiprintsiibid arutelus:
- Kas riskide maandamine on turuosalise enda ülesanne või peab need kandma elektritarbija? Elering seisukoht on, et Eesti elektritarbija ei pea kinni maksma turuosalise maandamata riskidest tingitud kahjumit.
- Turuosalistel on sel aastal võimalik riski maandada kuu ja aasta vaates, mis aga ei tähenda, et kellelegi oleks garanteeritud odav piiriületus Lätti. Konkurentsiolukorras hinnastavad kõik oksjonitüübid ülekandevõimsust ühte moodi.
- Balti süsteemihaldurite ühiste jõupingutuste tulemusel on turuosaliste võimalused elektri müügiks Lätti ja Leetu parimad, mis tänases reaalsuses on võimalik saavutada. Eesti ja Läti vahel on füüsilist ülekandevõimsust 600 MW (kaks liini üle Valga), kuid süsteemihaldurite sõlmitud ja energiaregulaatorite kinnitatud kokkulepe võimaldab kaubanduseks kasutada kuni 900 MW.
- Alusetu on EE väide, et nende raha „tassitakse“ praeguse turukorraldusega Eleringile. Elering ei pane võimsuse jaotamise oksjonilt laekuvat raha „enda tasku“, vaid 100% laekuvast rahast kasutame ära võrgutariifi langetamiseks tarbijale, kes ühenduste ehitust rahastab.
