Viimased nädalad on toonud ridamisi seisukohavõtte, mis pakuvad/nõuavad selgust Euroopa Liidu energeetika tulevikusuundade osas. Ilmselgelt on segadus Euroopa Liidu ja 28 liikmesriigi energeetikapoliitikate käsitluse vahel läinud ühtse Euroopa energia siseturu jaoks hoomamatult laiaks. Ühtse siseturu retoorika vihmavari ei suuda enam katta kõiki neid erinevaid käsitlusi. Lisaks täiesti erinevatele paradigmalistele suundumustele (UK subsideerib uue tuumajaama rajamist garanteerides investoritele kindla hinna, mis on tänasest turuhinnast kaks korda kõrgem vs Saksamaa plaan lõpetada kiirendatult tuumajaamade kasutamine), haigutab tohutu kuristik energiapoliitika retoorika ja tegelikkuse vahel. Räägitakse taastuvallikate põhisele tootmisele üleminekust, aga aetakse üha enam sütt ahju. Isegi gaas kui kõige väiksema CO2 emissiooniga fossiilne kütus on turult väljas. Ühtne EL energia siseturg nõuab ühetaolist käsitlust. Rahaliidu teemalist retoorikat parafraseerides: ilma liikmesriikide energiapoliitikate integratsioonita ei saa olla ka ühtset energiasiseturgu.
Täiesti arusaadavalt ei saa selline tasakaalutu olukord pikalt kesta. Toimuma peab teatud korrektsioon, mis aitab ehitada sildu üle erinevaid käsitlusi lahutavate kuristike. Kuna Euroopa viimaste kümnendite energeetikapoliitika on olnud juhitud kliimapoliitikast, siis mõistetavalt on toimuvate arengute keskmes teemad, mis on seotud taastuvate energiaallikate kasutamise ja nende mõjudega Euroopas. Tööstus nõuab lähtuvalt pikast planeerimis- ja realiseerimistsüklist selgust. Kuigi jääb ebaselgeks, millist selgust. Rohkem taastuvat või vähem taastuvat energiat? Kas „uue“ energiapoliitika põhise tööstuse lobby suutlikkus ületab juba konventsionaalse tööstuse huvid? (Vt EL energeetikapoliitika ärivõimalused).
Esimesed märgid saabuvast kohandumisest, mis proovib retoorika viia enam kokku tegelikkusega, võis leida novembri alguse EK kommunikatsioonist Delivering the internal electricity market and making the most of public interventions. Käidi välja uued üldised suunised, kus rõhutati vajadust minna järk-järgult üle turupõhisele, subsiidiumideta tootmisele. Õige! See küsimus, kuidas järk-järgult liikuda välja erinevate subsiidiumide põhisest elektrimajandusest, on asjakohane ka Eestis ja teemast on siin blogis olnud korduvalt juttu (Taastuvenergia toetuste revisjon on kujunemas EL-is trendiks, Ei ole odavat elektrit).
Euroopa Komisjon toob välja, et algusaastatel vajas taastuvenergia turul toimetulemiseks toetusi, kuid tänaseks on olukord oluliselt muutunud – tehnoloogia areng on teinud taastuvelektri oluliselt odavamaks. Paljud riigid (sh Eesti) on ka alustanud taastuvenergia toetuste paketi reformimist. Allpool EK kommunikatsiooni põhipunktid:
- Finantstoetused peaksid olema selgelt vajaduspõhised ning aitama kaasa taastuvenergia konkurentsivõimele;
- Toetusskeemid peaksid olema paindlikud ning võtma arvesse üha langevaid energiatootmiskulusid. Lõppeesmärgiks oleks toetuste lõpetamine ja üleminek turuhinnale. See tähendab, et püsivad soodustariifid (feed -in) peaks asendama põhimõtetega, mis on otseselt seotud turuhinnaga ning mis looksid ettevõtjatele motivatsiooni vastata turu ootustele;
- Tuleks vältida skeemide tagantjärele muutmist ning austada investorite õigustatud ootusi juba olemasolevatele investeeringutele;
- Riigid peaksid taastuvenergia strateegiatesse suhtuma suure tähelepanuga, kuna need on otseses seoses tarbijate elektriarvetega;
- Kõik piirangud, mis segavad turul tegutsevatel ettevõtetel õigete investeerimisotsuste tegemist, tuleks eemaldada. Sellisteks piiravateks teguriteks võivad olla näiteks reguleeritud elektrihind või väga kõrged taastuvenergia tasud.
Eleringi juhina, kelle ülesanne on tagada elektrisüsteemi häireteta toimimine igal ajahetkel, on mul hea meel tõdeda kahte aspekti varasemal nimetatud kommunikatsioonis. Esiteks, laiem taastuvate kasutuselevõtmine nõuab elektrisüsteemi häireteta töö tagamiseks reservvõimsuste olemasolul. Teiseks, tiputarbimise katmiseks vajalikke võimsusi arvestades peaks seda tegema Euroopa elektrituru vaates, mitte ainult siseriiklikult. Ehk tarbija varustuskindluse tagamisel tuleb vaadata tootmisvõimsusi ja riikide vahelisi ühendusi koos. See on lähenemine, mida Elering on juba aastaid proovinud viljeleda. Kui turupõhiselt ei ole elektrijaamad konkurentsivõimelised, siis ei ole neid subsiidiumide toel tingimata vaja „oma tagaõuel omada“. Ka ühenduste põhiselt on suuremal turul võimalik tarbijale igal ajahetkel elektrivarustuskindlus tagada. Energiasiseturu integratsiooniks on vaja poliitilist tahet ja usaldust liikmesriikide vahel.
Loomulikult vastasid koheselt EK taastuvenergia retoorika „korrektsioonile“ omapoolse avaldusega Euroopa taastuvenergia tootjad, rõhutades stabiilse poliitika ning õiguslikult siduvate taastuvenergia eesmärkide vajalikkust.
Tähelepanu Saksamaale
Kuidas Euroopa energiapoliitika edasine kohandumine toimub, selleks tuleb tähelepanelikult jälgida Saksamaa koalitsioonikõnelusi ja seda, kuidas plaanitakse Energiewende’ga edasi minna. Ja hetkel paistavad eelnev EK kommunikatsioon ja Saksamaal toimuv astuvat ühte jalga. Saksamaa on deklareerinud küll edasiminekut taastuvenergia kasutuselevõtul, kuid koalitsiooni läbirääkimistel on kujunenud põhiküsimuseks selle kogukulu ühiskonnale ning taastuvate skeemide ülevaatamine. Merkel on öelnud, et tema kolmanda ametiaja üks prioriteet on 13 aastat kehtinud taastuvenergia tasude seaduse ümbervaatamine.
Tänaseks on Saksamaa koalitsioonikõnelustel kokku lepitud aeglustada uute tuulegeneraatorite püstitamise tempot nii maismaa kui meretuuleparkides, et ohjeldada taastuvenergia tasudest tingitud elektrienergia hinna järsku tõusu. Meretuuleparkide puhul on kümnendi lõpuks 10 GW asemel seatud sihiks 6,5 GW, aastaks 2030 on algne siht 25 GW langetatud 15 GW-le.
Saksamaa energiaekspertide nõukogu soovitas mitte üksnes kitsalt taastuvenergia toetuste süsteemi ülevaatamist vaid energiasektori toetuste teema põhjalikku reformimist. Nõukogu soovitas taastuvenergia toetusi puudutava Saksa seaduse külmutamist seniks, kuni valmib fundamentaalne kava kogu süsteemi reformimiseks. Eksperdid märkisid, et edu saavutamiseks tuleb taastuvenergia toetuste vallas jõuda Euroopat hõlmava lahenduseni ning soovitasid tugevdada Euroopa Liidu heitmekaubanduse süsteemi, millest peaks saama Euroopa kliimapoliitika peamine instrument.
Turbulentsed ajad
Ebaselgus energeetika tuleviku suhtes ei käi mitte ainult energeetikasektori kohta. Oleme globaalset ilmselt ühes neist turbulentsetest ajaperioodidest, kus vaadatakse ringi paljud viimasel sajandil domineerinud väärtused, institutsioonid, käsitlused ning võimu tasakaalud. Energeetika on nagu alati globaalsete võimu konfiguratsioonide muutusel sündmuste keskmes. Globaalse governance’i korraldus ja võimu tasakaal määravad ära erinevate primaarkütuste hinnad ja liikumise, kliimapoliitika paikapidavuse jne. Lähtekoht regionaalseks või rahvuslikuks selguseks ei saa tekkida avatud majanduses enne strateegiliste eelduste paikaloksumist. Igal juhul on õige vastus turbulentsetele aegadele tugevam regionaalne võrgustumine. See ei saa olla vale otsus.
