Elektrivarutuse tagab 80% tootmist tagahoovis

Eesti on osa Euroopa ühtsest energiasiseturust. Asume Euroopa elektrisüsteemide ristteel ja siinsed energeetika tulevikuvõimalused peituvad energiasüsteemide võrgustumises. Euroopa Liidu energiamajanduse visioon – ühtne võrk, ühtne turg – töötab Eesti energiatarbija huvides. Tarbija elektriga varustatuse Valgas tagab sama kindlusega nii Riias kui Narvas asuv elektrijaam. Elektriga varustatuse seisukohalt, nagu ka paljude teiste kaupade puhul, ei saa Euroopa Liidu liikmesriikide piirid omada enam mingit tähtsust. Täpselt nagu see toimiva ühtse siseturu põhiselt peab olema. Tihti võivad elektrisüsteemide „pudelikaelad“ olla riikide sees, mitte riikide vahel. Veelgi enam aga inimeste peades. Energiavarustuskindlusest on harjutud mõtlema riikide põhiselt. Kas elektrijaam Lätis on Eesti tarbija elektriga varustamise seisukohalt millegi poolest halvem kui elektrijaam Eestis? Ei ole, kui me usaldame lätlasi. Riigipõhine varustuskindluse käsitlus ja regionaalsed elektrimajanduse lahendused ei lähe omavahel kokku. Samuti pärsib selline mõtteviis Euroopa ühise siseturu loomiseks vajalike ülepiirilise mõjuga investeeringute realiseerimist, sest kulude katmisel peaks osalema mitte ainult riigid, mida see ühendus füüsiliselt puudutab, vaid kõik kasusaajad. Näiteks EstLink 2 investeeringut peaks finantseerima lisaks Eesti ja Soome tarbijatele ka Läti ja Leedu tarbijad, kes sellest samuti kasu saavad.

Eesti tarbija elektriga varustatuse tagamise käsitlemisel tuleb liikuda riigipõhiselt regioonipõhisele lähenemisele. Esmaspäeval tutvustatav varustuskindluse aruanne vaatabki tarbija varustuskindlust Eestis asuvate kasutatavate tootmisvõimsuste ja ühenduste koosmõjus. Järgmisel 10 aastal on nii elektri tootmisvõimsused kui põhivõrk Eestis piisavad, et tagada tarbijate varustamine elektriga nii tiputarbimise ajal kui ka ekstreemsete ilmastikuolude korral.

Selle aasta 3. juunist liitub Läti viimase Põhjamaade-Balti piirkonna riigina Nord Pool Spot elektribörsiga, mis tagab efektiivse ühise turukorralduse kõigis piirkonna riikides. Väidetavalt peaks ühtne turg ja ühtne võrk tagama 25 protsenti väiksema investeeringuvajaduse elektritootmisesse võrreldes olukorraga, kus iga riik vaatab tarbimise ja tootmise tasakaalu riigipõhiselt.

Mida väiksem on süsteem, seda ebaefektiivsemad on investeeringud elektritootmisesse ainult konkreetse riigi tarbimiskoormust arvestades. Eesti elektrisüsteemis on tarbimiskoormus olnud viimase nelja aasta arvestuses keskmiselt ainult 13 protsendil aasta tundidest kõrgem kui 1200 megavatti. Orienteeruvalt 600 MW tootmisvõimsust hinnangulise maksumusega vähemalt pool miljardit või enam eurot saaks aasta 8760 tunnist kasutust kõigest 1100 tunnil või vähem. Seega on siin Eesti jaoks üks oluline ja suure hinnasildiga valiku koht. Kas me läheme edasi strateegiaga, et integreeritud turgu ja ühendusi on tore omada, kuid igaks juhuks peab olema kogu tootmisvõimsus olemas enda „tagahoovis“. Sellise käsitluse korral maksaks tarbija turupõhiste investeeringutega võrreldes ligikaudu pool miljardit eurot enam. Seda olukorras, kus Valga tarbija jaoks tagab elektrijaam Lätis parema varustuskindluse, sest peamine pudelikael Eesti-Läti elektrisüsteemis asub hoopiski Narva ja Tartu vahel.

Tootmist ja ühendusvõimsusi koos käsitledes peab Elering tarbijale koormavaks ja tehniliselt mittevajalikuks nõuet, mis hetkel kohustab hoidma Eesti elektrisüsteemis kasutatavat tootmisvõimsust 110 protsendi tasemel tiputarbimisest. Eesti on liiga pisike, et seda numbrit riigipõhiselt hinnata. Arvestades ehitatavaid ja planeeritavaid välisühendusi, piisab, kui Balti riikides kokku on 80 protsenti tootmisvõimsusi, võrreldes regiooni tiputarbimisega. Kõige olulisem investeering regioonipõhise varustuskindluse seisukohalt on kolmanda Eesti-Läti elektriühenduse ehitamine, mis võimaldab väheste ülekandepiirangutega siduda Balti riikide tarbimise-tootmise üheks tervikuks. Samuti tagab see juurdepääsu teiste Balti riikide välisühenduste ekspordi- ja impordivõimalustele. Kuigi varustuskindluse seisukohalt ei pea siinne tootmisvõimsus katma täielikult tarbimist, ei tähenda see, et Eestis ja Balti riikides ei võiks elektrijaamu olla mitu korda enam kohalikust tarbimisest. Turupõhiselt. Elektri eksport võiks olla üks siinseid ekspordivedureid. Kasutame ehitatavaid elektriühendusi mitte elektri impordiks, vaid ekspordiks. Võimalused on suured – juurdepääs on olemas nii Venemaa, Põhjamaade kui juba lähitulevikus Kesk-Euroopa elektriturule.

Saavutamaks Balti riikides 2030. aastal 80 protsendi kasutatavate tootmisvõimsuste taset tiputarbimise suhtes, on tänaste teadmiste juures puudu 800 megavatti tootmisvõimsusi. Millised jaamad need on ja kes need ehitab? Euroopa energiamajanduse praeguse segaduse ja madalate elektrihindade juures ei julge keegi Euroopas turupõhiselt vajalikesse uutesse tootmisvõimsustesse investeerida. Selleks, et tagada elektrisüsteemi tööshoidmiseks vajalikud investeeringud elektrijaamadesse või tarbimise juhtimisse, on kaalumisel energiaturu (tänane Nord Pool Spoti mudel) kõrvale võimsusturu loomine. Võimsusturg peaks tagama piisava hulga planeeritava tootmis-tarbimisvõimsuse olemasolu elektrisüsteemis. Oluline on hinnastada kõiki võimsusi, nii tootmis- kui tarbimisvõimsusi ühtsetel alustel. Seda nii kasutatavate kütuste, genereerimise viiside kui ka uute ja eksisteerivate elektrijaamade vaates, arvestades samuti erinevaid tarbimise juhtimise meetmeid. Valiku peab tegema turg! Euroopa Komisjon on lubanud vastavad esimesed juhised avaldada selle aasta juulis.

Eesti energeetika „suur idee“ saaks paljuski põhineda IKT rakendustel energeetikas. Need on universaalsed ja eksporditavad teistesse elektrisüsteemidesse. Siin on olemas Eesti IKT bränd, mida regioonis usaldatakse. Regiooni põhivõrguettevõte IKT koostöö vallas jääb vastutus enamasti kuidagi loomulikult Eesti kanda. Seda alates energiasüsteemi ja turgude modelleerimise suutlikkuse ülesse ehitamisest kuni tarbimise juhtimise lahendusteni välja. Viimane suundanäitav lahendus selles vallas on koos elektrituru avamisega käivitatud Andmeladu, mis võimaldab tarbijate mõõteandmete ja lepingute keskset haldust. Konservatiivses elektroenergeetikas on toimumas just paradigma muutus, kus IKT-l on mängida üks keskseid rolle.

Ühtse Põhjamaade-Balti elektrituru loomine koos vajalike ühendustega on seni olnud Eesti elektrimajanduses tähtsaim strateegiline eesmärk, tagamaks tarbijale pikaajaline varustuskindlus parima hinnaga. Järgmine eesmärk on Balti riikide elektrisüsteemi desünkroniseerimine Venemaa ühendatud elektrisüsteemist ja sünkroontöö Mandri-Euroopaga. See on Eesti energiamajanduse geopoliitilise U-pöörde grande finale – idast lahti, läänega kokku! Integreerumine Euroopa elektrisüsteemidega aitab lisaks energiajulgeolekule kaasa energiakaubanduse arengule, võimaldades energiaga kauplejatel pakkuda tulevikus vaba turu tingimustes tarbijatele parimat elektrihinda, mis kujuneb kogu Euroopat hõlmaval turul.

Arvamuslugu avaldatud Postimehes 30.05.2013

This entry was posted in Rahandus-majandus. Bookmark the permalink.

Comments are closed.