Tavapärane euroopalik segadus, kahjuks

Euroopa Liidu poliitikaid vaadates ei ole vist poliitikat, kus ei valitseks segadust, nõutust ja peataolekut. On häid ideid, kuid nende rakendamine on süsteemitu ja hüplev. Probleemiks on süvenev olukord, kus teemadel puudub „omanik“. Loogiliselt peaks selleks olema EL-i täitevvõim, komisjon eesotsas Barrosoga. Aga komisjon kaotab kasvavalt initsiatiivi ja sisuliselt dikteerivad agendat suurriikide kokkulepped. Eesti huvides selline poliitika kujundamise protsess kindlasti ei ole. Tänane olukord on ilmselt parim näide olukorrast, mille vältimiseks on olnud läbi aegade meie EL-i poliitika punane joon EK toetamine. Tugev komisjon on väikeriikide huvides tasakaalustamaks suurriikide „mina sulle – sina mulle“ kokkuleppeid.

Hea näide poliitikast, kus idee on hea ja eesmärk üllas, aga rakendamine nõrk  ja eklektiline lähtuvalt ristuvatest huvidest, on kliimapoliitika. Olen ise üsna kliimapoliitika vajaduse usku ja olen sellest ka siin blogis korduvalt kirjutanud. Usun vajadusse tegeleda süsteemselt inimtegevuse mõju vähendamisega keskkonnale. Viimane esinduslik uuring selles vallas ilmus eelmisel nädalal , kus 24-st riigist pärit 78 teadlast kinnitasid uuringu raportis inimtegevuse mõju kliimale. Tasub trende uskuda.

Ühesõnaga, EL ei ole minu silmis olnud valel teel tegelemaks inimtegevuse mõju vähendamisega üleilmsele kliimale. Kliimapoliitika on olnud üks väheseid kui mitte viimane poliitika, kus EL on globaalsel skaalal olnud mitte sabas sörkija, vaid eestvedaja. Eelmise nädala Euroopa Parlamendi otsus lükata tagasi EK ettepanek EU ETS (emissiooni kaubanduse süsteemi) tõhustamiseks oli kehv signaal. EU ETS ei ole täiuslik, olen ise laiemalt tarbimismaksude usku ja pigem globaalses loogikas toetaks kliimapoliitikast lähtuvalt tarbimise, mitte tootmise maksustamist, kuid ma ei alahindaks ETS-i märgilist väärtust ka tänasel  kujul. Tarbimise maksustamine oleks ausam Euroopa ettevõtete vastu, ei vähendaks nende konkurentsivõimet välisturgudel ja looks koduturul võrdsed mängureeglid impordiga. Väldiks olukorda, kus Euroopas kaovad ettevõtted ja töökohad, need viiakse kolmandatesse riikidesse, toodetakse seal kaubad oluliselt suurema ökoloogilise jalajäljega ja imporditakse Euroopasse tagasi. See on muidugi absurd. Vaja on võrdseid mängureegleid! Selliste mängureeglite kehtestamiseks oleks EK-l olnud hea võimalus tulla välja lubatud uue energia- ja kliimapaketiga, mis seaks uued kohustuslikud emissioonide vähendamise plaanid riikidele aastaks 2030. Seniks, kuni ei ole paremat plaani, oleks vajalik olnud demonstreerida poliitilist commitmenti tänasele ETS-ile.  ETS-i saatmine sisuliselt prügikasti on vale signaal, mis tekitab selguse asemel segadust. Seepärast ei võitnud sellest otsusest ei ETS-i toetajad ega vastased.

Euroopa Parlamendi otsus tekitas jätkuvat ebakindlust elektritootmisvõimsustesse investeerimisel. Ühelt poolt on kogu Euroopa kliimapoliitika retoorika, aga teisalt puuduvad toimivad meetmed selle realiseerimiseks. Seega on põhjust tööstusel oodata uusi rahvuslikke või üleeuroopalisi meetmeid emissioonide piiramiseks. Kui aga CO2 hind peaks jääma selliseks nagu ta on, jätkub naeruväärne olukord, kus EL räägib rohelisusest aga elektrit on Euroopas otstarbeks toota kõige enam heidet põhjustavast kivisöest. Kliimapoliitika läbi kukkumisel ja põlevkiviõli rafineerimistehaste tööle saamisel, mis seovad põlevkivi hinna toornafta hinnaga, tekib olukord, kus ka Eestis võib osutuda majanduslikult kõige kasulikumaks asuda elektrit tootma hoopiski sisseveetavast kivisöest.

This entry was posted in Energeetika. Bookmark the permalink.

Comments are closed.