Riigi enamusosalusega äriühing peab olema äriühing nagu mis iganes teisele omanikule kuuluv äriühing. Jõudsin 1990. aastate keskel rahandusministeeriumisse just ajal, kui rahvaettevõtete, riigiettevõtete, riiklike aktsiaseltside, fondide, jms ümberkujundamine aktsiaseltsideks oli osalt lõppenud, osalt veel täies hoos. Sellest ajast alates on vaikselt aga järjekindlalt liigutud edasi selliselt, et kujundada riigi enamusosalusega äriühingud äriühinguteks nagu seda on mistahes muu omanikustruktuuriga äriühingud. Seda nii suhtumise, väärtuste, haldamise, juhtimise, transparentsuse või mis iganes muus aspektis. Loogiliselt oleks järgmised sammud osaluste valitsemisüksuse moodustamine rahandusministeeriumi juurde, millest on saanud rääkida 2000. aastate algusest. Sama pikalt on olnud juttu ka teatud vähemusosaluste börsile viimisest või vähemalt võlakirjade emiteerimisest. Tegin rahandusministrina sellise ettepaneku näiteks Eesti Energia osas 2004. aastal. Need oleks sammud, mis aitaks lõplikult kujundada suhtumist riigi enamusosalusega äriühingutesse kui tavapärastesse äriühingutesse ja viia nende haldamine/juhtimine uuele kvalitatiivsele/rahvusvahelisele tasemel. Eleringi näitel võib öelda, et võlakirjaemissiooni ja sellele eelnev reitingu taotlemine Moody’selt aitasid teha äriühingu alates IFRS’i kasutusele võtmisest kuni rahvusvaheliselt aktsepteeritud riskijuhtimise mudeli rakendamiseni hoopis teise juhtimiskvaliteediga ettevõtteks. Lisaks hea hinnaga saadud rahale tegime võlakirjade emiteerimise protsessi käigus ühingu otsast lõpuni korda.
Kui tahame, et riigile kuuluvad äriühingud oleksid Eesti majanduses liiderettevõtted, rahvuslikud tšempionid, tuleb luua tingimused nende toimimiseks tavapärase äriühingu kombel. Neid selliselt käsitleda ja kohelda. Ja seejuures pole vahet, kas juhuslikult on nende omanikuks Eesti Vabariik või mõni füüsiline või eraõiguslik isik. Pole häbiasi, et Eesti Vabariik omab osalusi äriühingutes ilma igasuguste „strateegiliste eesmärkideta“ ainult selleks, et teenida tulu riigieelarvesse, mille arvelt finantseerida avalike teenuste osutamist.
Antud käsitlus oleks muidugi paradigma muutus riigi majanduspoliitikas, kui ainult see annab võimaluse pikemas vaates hoida enamusosalust sellistest turul konkureerivates äriühingutes nagu Eesti Energia, Tallinna sadam või Eesti Post. Kindlustunde enamusosaluse hoidmiseks riigile, et äriühing on hallatud/juhitud parimal moel, annabki vähemusosaluse avalik noteerimine. Tootvate osaluste omamine on riigile isegi hädavajalik riigieelarve konsolideerimiseks vaadates rahvastiku kiiret vananemist. Riigile kuuluvate äriühingute käsitlemine kvaasiriiklike organisatsioonidena, mis ei ole ei liha (äriühing) ega kala (riigiasutus), viib ebaefektiivsuse ja segaduse tekkimiseni. Selline olukord valitses 1990. aastatel enne äriseadustiku rakendamist. Mis teadagi oli/on soodne pinnas korruptsiooniks.
Tere,
Ma soovin tähelepanu juhtida asjaolule, et riiklikud äriühingud naudivad riigi vägivallamonopoli hüvesid. See tähendab, et neile on loodud tingimused edu saavutamiseks konkurentsi piirates või klintidele sunni kehtestamiseg.
Mina näiteks ei taha, et riigile kuuluvad ettevõtted oleksid eesti Liiderettevõtted, ma eelistaksin oluliselt rohkem, kui liiderettevõtted oleks sellised, mille teenuseid inimesed üle maailma tahaksid meeletult osta.
See variant, nagu on näiteks Tallinna Veega, kus seadusega loodud monopol on kellegi eraomand on sügavalt ebaeetiline, on see riigi osalus seal enamus või vähemus ei ole oluline. Kui omanik on 100% riik, siis võib apelleerida mingile sügavalt filosoofilisele ühiskondlikule hüvele, inimesed ei tõlgenda seda võibolla nii otseselt vargusena, kui seda olukorda, kus eraomanik, riigi sunnimehhanisme kasutades kasumit teenib.
Siinkohal võiks ju küsida, milline näeks Elering ja elektrivõrgud välja olukorras, kus tema seljataga poleks terve elektrituruseaduse ja riigi kahuriväge?
Bla