Hüdroressurss Narva jõel

Kirjutasin 18.04.2011 siinsamas blogis, kuidas Läti teeb veest raha (2011 oli sellel ajal suurvesi juba täies hoos!) ning milline on Eesti hüdroressurss ja selle kasutamise võimalused. Samale küsimusel juhtis piirileppe valguses neljapäevases EE’s tähelepanu Seeder ja täiesti õigustatult. Meil on hüdroressursile hea tava järgi õigus ja seda küsida pole mingi häbiasi.

Kirjutasin tollal alljärgnevat ja olen sama meelt ka täna:

Sellega seostub ka üks huvitav teema, mis puudutab Eesti hüdroelektrijaamasid ja veest elektri tootmist. Täna on meil 4 MW installeeritud hüdroelektrijaamu. Mis on olematu võimsus. Kuid enamus Eesti potentsiaalsest hüdrovõimsusest asub Narva jõel, mida me ei kasuta/ei saa kasutada.  Üldine rahvusvaheline tava on, et riigid jagavad piirijõgedel olevaid hüdrovõimsusi lähtuvalt veehaarde proportsioonidest. Narva jõe veest kuskil 1/3 tuleb meie territooriumilt. Seega peaks 1/3 hüdrovõimsustest kuuluma Narva jõel Eestile. Täna on Narva hüdroelektrijaamas, mis asub Vene Föderatsioonis, kolm 42 MW generaatorit. See on peaaegu maksimum, mis Narva jõel saaks üldse välja pigistada. Maksimaalne hüdrovõimsus oleks kuskil 150 MW ümber. Seega Eestil võiks olla ca 50 MW hüdrovõimsust Narva jõel, mis oleks juba täitsa arvestatav võimsus Eesti elektritarbimise vastu.  Ja see ei oleks midagi erakorralist, pigem on erakorraline see, et me ei saa enda loodusressursside kasutamisest täna mingit majanduslikku kasu.

This entry was posted in Rahandus-majandus. Bookmark the permalink.

Comments are closed.